Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist. Tõnisepäeval vaatas peremees toidutagavarad üle, sest pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema.

Eestis oli tõnisepäeval kombeks sugulasi külla kutsuda. Kõigile külalistele pakuti süüa, söögi eest aga tänada ei tohtinud. Kui külla tuli naisterahvas, sündisid emispõrsad, kui meesterahvas, siis orikpõrsad.

Tõnisepäeva nimetus tuleneb kirikukalendrist pühak Antonius Suure mälestuspäevast, keda tunti Lääne-Euroopas haiguste ja tuleohu eest kaitsjana. Šveitsis, Itaalias ja mitmel pool Saksamaal peeti Antoniust sigade patrooniks ning talle ohverdati seapea ja selgroog. Seetõttu on enamus sigadega seotud vanarahva kombeid tõnisepäevale koondunud.

Tõnisepäeval murdsid mehed kõrtsis talve selja — kõrtsis käidi viina joomas ettekäändega, et sead head kasvaksid. Kuna Tõnis oli sigade kaitsja, oli kombeks seapea söömine ja ohverdamine, millega paluti sigadele sigidust ja põrsastele õnnistust. Usuti, et kui tõnisepäeval päike ennast näitab, siis tuleb sead viia päikesepaistele, et nad ilusti ületalve elaksid.

Selle päeva järgi arvati ka suve ette — kui tõnisepäeval paistab päike, kuulutab see head vilja- ja heinakasvu. Päikesepaisteline ja selge ilm pidi tooma ilusa heina- ja viljasuve: “Kui on niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis saab heina ära teha.” Lääne-Nigulas teati, et kui tõnisepäeval sajab, tuleb tõbine aasta.

Alates tõnisepäevast käis kõrtsis peretellimine — otsiti järgnevaks suveks suilised ja päevilised.

Amblas niidetud lammastel pead paljaks, pandud villad põue, et saksa või ülemuse viha peale ei hakkaks. Tõnisepäeval tulevat putukatele hing sisse, karu pidi teise külje pöörama ja teist käppa imema hakkama.