Našid ja vašid

 (27)
                     
Tegelikkus
Našid ja vašid

Juku-Kalle Raid tutvustab nashide liikumist ning lehitseb liikumise riiklikke õppeprogramme, kus muuhulgas kirjutatakse, et Venemaa on tugev vaid siis, kui pool Euroopat räägib vene keeles.

Paar aastat tagasi kui Nashi oma tänaseks juba väga kuulsusrikast teed alustas, ei uskunud asja tõsidust eelkõige venelased ise. Eriti muidugi intelligents, kel on olnud piisavalt nutikust panna tähele, et igasugune propagandalainetus tuleb ja läheb voogudena. See uus aga, nagu nad nüüd tunnistama peavad, on pigem kosk.

Reality-show kui võti
Muud — nagu meie siin, rääkimata läänepoolsetest kodanikest — ei teadnudki asjast midagi. Eestlased ilmselt kuni Sirõki arreteerimisele seoses pronksmehe lõputu saagaga. Praeguseks on selle organisatsiooni poolt teostatud aga hüpe, mis pole sugugi ainult poliitiline, vaid ehk isegi geomeetriline.

See kätkeb endast ühiskonna paljusid aspekte — eelkõige sõjaväelaadse strukturaalse organisatsiooni loomine, aga ka oskuslik propagandarakendus ning muudki nišid. Käsi südamele. Asja kureerivad väga osavad inimesed, kes pole tähelepanuta jätnud ühtegi aspekti.

Naši „antifašistlikust demokraatlikust noorteliikumisest“ on tänaseks saanud partei „Naša Rossija“, mis asetab oma jõulise kinga täie tõsidusega detsembris toimuvate duumavalimiste ukse vahele. Pole kahtlustki, et sellest „vabatahtlikust ja isetekkinud (naši kommisaride korduvkasutusel olev väljend) noorteliikumisest“ pääseb duumasse hulk seltsimehi, sellal kui nende nooremad „õed-vennad suurel ja laial Venemaal“ jätkavad veel paar aastakest pioneeri-komsomoli mängimist, et siis omakorda tõsine ülesastumine teha.

Našide liikmeksolek on hetkel Venemaal IN. Trendy.
Sõnad, mida nad ise kasutavad. Aga mõnes mõttes ka kasulik ning paratamatu. Nii eksponeeritakse järelejätmatult pilte juba karjääri teinud našidest, unustamata lisada rea lõppu alati üht ilma näota kuju — zdes budeš tõ (siia hakkad olema sina). Karjäär ja seltskond, justkui õhtuses reality-shows, lisaks sissesüstitav tunne, mille kohta sobib suurepäraselt lause ühest Seligeri laagri brošüürist — just sina oled koos meiega ja teed suuri asju!

Ent asjal on tegelikult sügav ja õõvastav taust. Kõik see ei toimu sugugi mitte teleekraanil.

Kümne miljoni laager
Naši alustas oma rünnakut 2005. aastal ja ehkki nad kordavad pidevalt, et tegu oli „lihtsalt ärksate noorte inimestega, kellel oli korralagedusest kõrini ja kes tahtsid ise oma kätega oma kodumaal midagi ära teha“, oli algusest peale selge — selle organisatsiooni pult on Putini hasartsetes pihkudes. Keegi ei eitagi ka aktivistide olemasolu, ent süsteem ise on matemaatiline ja täpne.

„Pokolenije Putina“ — Putini põlvkond — nimetavad nad end uhkelt. Me lapsed Lenini, me lapsed Stalini, me lapsed Putini.
Putinjugendina tuntakse neid mujal ja nii kutsuvad neid ka vähesed allesjäänud ja demokraatiaga jantida viitsivad opositsionäärid.

Ja mida olekski muud peale kibetsemise teha? Opositsiooni rong on läinud, ent našid ajavad oma asju aukartustäratava šikiga. Ainuüksi paljuräägitud Seligeri laager, kus osales 10 000 inimest, läks maksma „tagasihoidlikud“ 10 miljonit dollarit. Mõnede kalkulatsioonide kohaselt rohkem. Ent asi pole ainuüksi selles.

„10 miljonit dollarit on tühiasi“ — nii ütleb üks Naši komissaridest, Maksim Abrahimov, kusagil Belorusski metroojaama lähedal šikis šokolateriis, lisades, et kogu raha „tuleb eraannetajatelt“ ja jutustab meeleolukalt kellestki oma grupis (kõigil komissaridel on loomulikult omad „alluvad“, oma grupp, kellega asju aetakse ja kelle tegemiste eest vastutatakse) toimetavast noormehest, kes ilmus Seligeri laagrisse särgiga: „Minu laagrisviibimise sponsor — ema“.

Laagri programm oli muidugi selline, nagu asjaolud ette näevad: eelkõige vaenlase tundmaõppimine ja seejärel kahjutuks tegemine. Nii õpiti OMON-i käe all tõelist lahinguolukorda, mis lõppes samuti justkui reality-show: vastaspooled unustasid ära, et tegu on õppusega ning klohmisid üksteist tõsiselt läbi.

Kõik võõras on saatanast
Psühholoogiliselt võib Našide asutamisloost aru saada. Laokil noorte utsitamine vana, ehtveneliku leksikaga, mis toetub igipõlisele vastandamisele — meie ja nemad. Venemaa ja kõik teised.

Antud käsitlus pärineb juba Vassili III ajast, eriti jõuliselt aga hakkas vastandamist kultiveerima Juhan Julm, Ivan IV. See on leksika kolmandast Roomast (Kaks Roomat on langenud, kolmas — Moskva — püsib igavesti) kuni hilisema ja üldise vaenulikkuseni kõige „võõra“ vastu.

Eesti inimese jaoks ei tohiks Vene deržaava pidevas vaenlaseotsingus midagi uut olla. See on just see pesuhari, mis vedeleb täna Putini köögikapis, liigub vilkalt võimu käes ja kodanike ajudes ulja Lenini ajast saati — puhuti vähemhoogsalt, puhuti hasartsemalt, ent liigub.

Juba Naši nimi — meie — näitab selle mudeli taaskordset ärakasutamist kujukalt. Olgu siis ajaloost võetud näitena kulakud, intelligendid, rahvavaenlased või arstid-mõrtsukad. Saatanast on kõik, mis tuleb mujalt ning sisevaenlane on muidugi välisvaenlase käsilane.

Siit ka hoiatav ja ähvardav sententsipruuk: kui vene noor kohe armeesse ei astu, kui ta kohe möödapääsmatu sõjaga ei arvesta, tulevad ameeriklased ja võtavad toidu ära. Just nii räägib noorele nashistile üks arvukatest õppebrošüüridest.

Kallid omade külalised
Našid on Putini tõeline noor kaardivägi, kelle tegevus kannab kõiki nõuka-ajast tuntud märke, mis on kangelastegudena ka kronoloogiliselt kogu rühmituse kollektiivsesse ajusse raiutud (tugevaimaks siin kindlasti maailma „vabastamine“ fašismist). Kõik see on osavalt seotud XXI sajandi reklaami- ja PR-tööstusega.

Sealjuures rõhutakse väga Nõukogude Liidu lagunemise ülihalbadele tagajärgedele. Enamus koosolekute leksikast ketrab ikka sama vana plaati — tegemist oli globaalse katastroofiga, mis tegi õnnetuks miljonid inimesed ning mille tõttu kaotasid kõik selle protsessi läbi elanud riigid, eriti aga — pange tähele — loomulikult need maad, kel oli ülbust Venemaa rüpest libiseda. Ja muidugi on siinjuures lääs vaenlane — kelle süü see lagunemine lõpuks siis oli? Lääne mahhinatsioonid. Ja nüüd eksporditakse riiki mingit arusaamatut demokraatiat.

Siingi on hea meenutada vene poliitikute igapäevast juttu „vene ainuomasest teest“, kuna Euroopa demokraatia ei sobi „Vene erilise kuvandiga“. Ainus inimene, kes teab, milline „demokraatia“ Venemaa jaoks demokraatia on, on Putin.

Muuhulgas on president korduvalt paljude našistidega kohtunud, mis märgib veelkord plaani A tegelikku suunda — kohti riigiduumas ning oma raudse suuna kindlustamist „innovatiivse noorsoo“ lahkel ärakasutamisel. Mitte ilmaasjata ei ole Našide laagreid külastanud suur hulk tähtsamaid tšinovnikuid alates teadus- ja haridusminitrist (koos 30 kõrgkooli rektoriga), lõpetades poliitikutega, kes töötavad erinevais väliskomisjonides jne jne.

Meie isa ja poeg ühekorraga
Üks kõige õõvastavamaid asju, millega Naši sihikindlalt tegeleb, on ajaloo ümberkirjutamine. Me kohtame siin generalissimus Stalini geeniust, me näeme „vene rahva ühist jõupingutust“ fašistide peksmisel, me ei näe iialgi üksikisikut riikliku müüri taga, kuna kogu rahvas on käitunud ühtse ja võimsa tankina. See on kindlasti ka üks ajaloolisi põhiliine, mis Vene deržavistlikku suhtumist iseloomustab: inimesel kui sellisel pole väärtust, ta omab kaalu ainult mutrina, tükina suurest ühisest roomikust, mis tallab jalge alla need, kes kahtlevad Vene rollis maailma ajaloos.

Nii pole midagi imestada, et Stalin on tänases Venes sümpaatne kuju — mitte küll mõni vuntsidega mõnus onu, vaid pigem just kõva käega karm isa. Ja võrrelge seda kuvandit Putini omaga — kohe tulevad meelde Nõukogude Liidu kunagise Heliloojate liidu äsjasurnud pääliku Hrennikovi sõnad: „Stalin oligi tõeline rahva poeg ja isa. Ja nüüd üle pika korralagedusaja panen ma lootused Putinile“.

Kahjuks on Euroopas siiani kombeks võrrelda iga totalitarismile kalduvat süsteemi natsismiga. Siin aga vaatab meile vastu täiesti tõupuhas stalinism, see on sama asi, ainult et Vene moodi. Termin „nats“ ja „fashist“ sobivad praeguses Vene riigileksikas hästi ükskõik kelle kohta, kes ei ole Vene põhiliste jõujoontega nõus. Ja nii neid ka kasutatakse.

Käsuliinid
Ajaloo ümberkirjutamine ei käi muidugi ainult kusagil kihutuskoosolekutel. Ei, noorematele on vaja läheneda nii, et kogu asi tunduks piisavalt coolina. Mis tähendab meeletult hästi disainitud brošüüre, kontserte, ühiseid ettevõtmisi, kolmapäevakuid (naljakal kombel on Moskvas sihukesi asju pidama hakatud, nood on aseaine nõuka-aegsele laupäevakule, kui tuldi „vabatahtlikult“ tehasehoovi Venele nii tüüpilisest saastast koristama, et see järgneval nädalal uuesti laiali ajada); aga ka tihedat omavahelist suhtlust, ühtekuuluvustunnet ja kambavaimu.

Muuhulgas juhinduvad našide komissarid vägagi ühemõtteliselt instruktsioonidest — see on tööjuhendist, kuidas harida endast nooremat ja käsuliinis allpoololevat seltsimeest. Midagi sellist — ehkki inimlikumas vormis — võib kohata kunagises „Pioneerijuhi käsiraamatus“, mis aga ei õpetanud sugugi ainult vaenlast vihkama ja endale käsitanki ehitama, vaid soovitas vahelduseks ka loodusvaatlusi jms. Lisaks äsjalõppenud sõjale (raamat on trükitud 1947. aastal) eksisteerisid siiski ka mõningad muud aspektid. Praegune leksika on võrreldamatult agressiivsem.

Rahuvalvajad valimistel
Nashismi ohtu ei oska usutavasti me veel hästi hinnata, seda enam, et tegemist on (ühe vene anekdoodi kohaselt) alles „tooreste juurviljadega“. Küll aga on nende programmide tagajärgi võimalik hinnata ajaloole toetudes — põlvkond ajuloputatud inimesi. Tõsi, mitte kaugeltki kõik, ent kukalt peaks siiski kratsima panema Naši komissaride lubadus ajada Moskva tänavatele ilma mingisuguste eriliste probleemideta 300 000 inimest. „Kui peaks tarvis olema“. Ja siin mõtlevad nad eelkõige duuma- ja presidendivalimisi.

Veel üks asi: naši on avalikult ja Putini heaks välja kuulutanud oma põhilise valimisaktsiooni — see on tänavatel korrapidamine duumaorgia aegu. Ja me võime praegu vaid ette kujutada, mismoodi taoline asi välja nägema hakkab. Punasärklastest komissarid koos oma „rühmadega“ rahu järgi valvamas.

Demokraatia, korralagedus
Üldiselt pole noorte našide suhtumises demokraatiasse selle kõige taustal midagi üllatavat. Maksim Abrahimov (27), juba eelkirjeldatud šokolaadikohvikus: „Mina ju otseselt Putini põlvkonda ei kuulu, olen pigem Jeltsini põlvkonnast.
Ja mäletan küll, mida see teie „demokraatia“ tähendab — see on korralagedus, muud midagi. Niimoodi me kuhugi ei jõua. Ja Putin võttis midagi ette. Edasi teeme asju juba meie, meie omad.“

Vene demokraate aga võrdlevad komissarid — nagu arvata võibki — fašistidega. Kes pole meie poolt, on meie vastu. Ühte patta on topitud Limonov, natsi-Saksamaa soldatid ja Jabloko. Abrahimov: „Imestada pole midagi. Inimesed on kõigest halvast tüdinenud. Teie niinimetatud demokraate ei vali keegi, see pole Venemaa jaoks mingi võimalus.“ Ning sõnavabadusest: „Pole mõtet rääkida, nagu pärsiks Venemaa sõnavabadust. Mul on kodus 60 satelliidikanalit. Kus see tsensuur on? Kohalikud lehed ilmuvad ka. Ja mingi kontroll peabki olema, muidu aetakse igasugust jama kokku. Nagu Novaja Gazeta. (Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja tapeti eelmisel aastal ning ta on vaid üks nimi mõrvatute pikas reas).
- Aga miks siis Politkovskaja tapeti?
- Teate, mina lugesin ka enne Novaja Gazetat. Aga sealt leiab ju halba. Justkui Venemaal oleks kõik nihu ja valesti. Süda läheb pahaks. Kui seda lehte lugeda, läheb lihtsalt süda pahaks, parem võtta kohe nöör ja seep ning ronida peldikusse. Ma arvan, et Politkovskaja tappis keegi, kes Venemaa mustamist enam lihtsalt välja ei kannatanud.

Teatepulk on antud
Kas venelased ise seda liikumist ei pelga? Pelgavad küll.
Pole sugugi tarvis arvata, nagu ei oskaks vene haritlaskond mõelda — lihtsalt nende sõnum on muudetud kuuldamatuks. Ka našid ise on teinud paar olulist viga — nii kutsusid nad 2006. aasta laagrisse esinema Zemfira ja Nikolai Butusovi (endine Nautilius Pompilus), kes aga keeldusid lavale minemast — juhul kui našide sümboolikat ära ei koristada. Sümboolika jäi paigale, esinemist ei toimunud. Sel aastal oldi targemad ja panustati noorema põlvkonna popsaale, kuna rokkstaaridelt on karta altvedamist.

Reeglina räägitakse, et totalitaarset süsteemi legitimiseerivad liikumised ei ela kuigi kaua, et nad pole jätkusuutlikud. Siinkohal tuleb meelde aga üks hea klassik, kes arvas, et kogu inimkonna ajalugu on üksainus suur jätkusuutmatuse lugu.

Ning kui komissarilt küsida, kas nad neil valimistel korda valvates ka opositsiooni peksma hakkavad, vastab punases särgis mees: „Ei tea. Pole vist mõtet. Mis neid ikka peksta. Neid ju pole enam kusagil. Pole lihtsalt kedagi peksta“.

Tavaliselt sööb revolutsioon oma lapsed ise. Lõpuks. Kindlasti teeb ka Našidest välja kasvav uus ladvik peagi lõpu igasuguselle isetegevusele ning allutab süsteemi veel kindlamale kontrollile.

Demokraatlikud protsessid peatusid Venemaal 90ndate keskpaiku ja XXi sajandi algus on andnud teatepulga üle järgmisele loogilisele etapile.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Teised kanalid