Naistepäevast viljakusriitus?

21. sajandiks ei ole eestlasel jäänud kuigi palju kalendripühasid, mis oleksid päris omad.

Halloween on asendanud mardi- ja kadripäeva, valentinipäev toomapäeva ja jüripäeva. Suvistepühade asemel peetakse koolilõpupidusid. Ka Tallinna pubides populaarsust võitva iirlaste püha Patricku päevaga ei ole eesti rahvakalendril mingit seost.

Eesti rahvakalender on välja suremas ja selle vastu võidelda oleks rumal, sest tähtpäevad on seotud vana talupojakultuuriga. Folkloristid ennustavad, et ellu jäävad niisugused pühad, mida annab kaasaegse meelelahutusega ühendada - näiteks vastlaliu laskmine. Osa tähtpäevi püsib tänu kommertsile - nagu lihavõtted ja jõulud.

Üks esimesi kombeid, mis vene aja lõppedes põlu alla sattus, oli naistepäev. Ent paar viimast aastat on arglikud hääled kõlanud naistepäeva toetuseks. Hoolimata Klara Zetkini ja Kopenhageni prostituutide vaimust, mis 8. märtsi kohal kumab, tahaks inimesed kevadtalvisel ajal pisut lõbutseda.

Aitab, kui naistepäevale uus sisu juurde pookida. Selleks tuleb sirvida rahvakalendrit. Ürgse suguluse järgi on naistepäeva mõte viljakuse-riitus. Setudel oli omamoodi naistepäev - baabapraasnik. Seda tähistati maarjapuna joomisega, et naisel oleksid kenad roosad palged - mitte selleks, et meestele meeldida, vaid see on tervisest pakatamise tunnus. Muide, baabapraasnikud olid ainult naistele, mehi sinna ei lubatud.