Taevas Kirbla metsade kohal on valge nagu piim. Pajuoksal lipendavad kollased lehed. Vaikus.

Kägisedes ja laperdades lendavad kõrgel taevas hanede read ja kuskil Lihula pool laseb keegi püssist kolm tuhmi pauku. Nagu käiks keegi teises toas närviliselt kapiust kolksutamas.

Mosambiigi mees John Charles (32), Saue jalgpallimeeskonna punane treeningsärk seljas, kootud müts peas, veab oma kummikutes jalgu sahinal läbi Läänemaa metsaaluse. Me oleme põdrajahil.

Viis aastat tagasi kohtus John Charles Bots­wanas Eesti tüdruku Katriniga (32), neiupõlvenimega Leemet, kes tollal vabatahtlikuna aafriklasi aidsi teemadel nõustas. Katrin ja John abiellusid, elavad praegu Eestis ja neil on väike tütar Eloura (2).

John õpetab Tallinna Teeninduskoolis inglise keelt ja töötab kokana vanalinnas asuvas restoranis Korsaar.

Jahipealik Toomas Laos joonistab auto porisele tagaaknale lahinguplaani.

Ajajatel tuleb minna kõrvuti, umbkaudu 60meetriste vahedega (mehed üksteist ei näe) läbi metsa ja kuskil vaiksel metsasihil kilomeeter eespool ootavad laskjad. Seejuures peavad ajajad röökima, nii nagu kõri kannatab.

Valmistutakse. Mehed seisavad metsateel ja tunduvad olevat leebete mõtetega nagu vanad naised, kes muuseumi vaatesaalis maale valvavad. Selle vahega, et muuseumimuttide varustusse ei kuulu kummikud ja punane vest.

John kükitab keskendunult maas. Ta on endale võpsikust paraja malaka murdnud ja on valmis Eesti metsaelanikega võitlusse asuma.