Murutar kirjutab krimkat, hobused hange otsas ja kirjutuslaud papagoipoegi täis
21.29
Enne mu tänase päeva viimast ülestähendust tuli õhtune talitus. See kõlab nagu kujund. Aga tegelikult ongi need õhtused kolmveerandtunnid nagu riitused. Teenistused. Hobud kõnnivad kolmekesi kannul. Mina laulan. Päriselt ka. Indi kõõlub aknal ja vaatab. Ja see on mu meelest õnneliku lapsepõlve õhtune multifilm.
Rääkisin täna Brigitale neid õhtuseid toimetusi tantsides, et Ali tegi abieluettepaneku – ja sain täpselt selle tööpakkumise, millega maksta kevadine torumajanduse uuendus ja talvepuud. Brigita ütles, et järgmiseks talveks valmistumine näitab meie elujõudu. Ja pidas mulle loengu, seletas, mis on askees. Maiste tühiste naudingute piiramine miinimumi, et hing saaks puhastuda ja kuhjuv patukoorem ei sunniks üha uuesti sündima. Brigita kasutas oma ilmapilti sõnastades nii kristlikke, budistlikke kui islami-termineid. Ja see oli kinnitus: Jumal on üks.
Keedan endale nüüd karamellitee, mille lõhn meenutab mulle üle kõige Gotlandi kirjanike pansionaati ja sealset askeesi – ja ronin Minni kaissu koos Ago Ruusi missiooni, ajakirja Oma Hobu uue numbriga.
Kuni on unistusi – on põhjust nende teostamiseks raha teenida. Kui tekib põhjus, tulevad ka tööd. Tänase tööpakkumise peale söandan pisut priisata. Kavatsesin Brigitale sünnipäevaks Aleksandr Rybaki kontserdipileti kinkida. Aga ma kingin talle midagi veel. Tangid ja raspli. Et pole naiselik, ammugi mitte tütarlapselik kingitus või? Tulge meie Eedenisse vaatama, kuidas me ise oma hobuste kapju värkides vigadest õpime, enda üle naerame ja uue oskuse üle pealaeni õnnelikud oleme. Nii, nagu oleme siin ise kõiki töid tegema õppinud.
Anna andeks, Mihkel Raud, ma ei jaksa Su Värsket Ekspressi lõpuni vaadata…
nurr.
20.14
Me helistasime täna Brigitaga sellepärast Tartusse, et Hanna-Liina tuleb homme siia. See on Brigita pika sünnipäeva algus. Hanna-Liina on
minu Brigita parim ja lähedasim sõbranna – ja mina armastan teda kogu
südamest. Alati on juhtunud nii, et just tema siin olles tuleb
oodatust suurem võsalõikamine või abielu lõpp. Oma tütarde ja tema
selgetesse silmadesse vaadates sügisel otsustasingi: nüüd on nii. Aitäh.
Appike, ma tahaksin, et oleks juba homme – Hanna-Liina, tule jubaaaaaaaaa!
19.37
Estour liputas 2 minutit tagasi mu e-boksis viimase minuti Egipti-reisidega. Nelja raha eest jõuaksin oma tõsise ja tööka, tundliku ja sügavalt kõlbelise araablaseni. Andke vanainimesele luulud andeks. Ma ei saaks sellist tünga Ahmedile – oma lähedasele südamesõbrale – teha ju! Oma siinsest perest ja muudest loomadest rääkimata. Ali, Ali – sa püüdsid täna kosida veel lühema keti otsas peetavat mära, kui su enda araabia-kaunitarid…
18.58
Kohe seejärel helistas Õhtulehest kolleeg Kerge. Üks kuldne ja ilus inimene. Temaga vestlemine on selge rõõm ja naer. Tänu talle polegi paljud inimesed endale aru andnud, et ma elan väga-väga perifeerias. Füüsiliselt. Tema ja Õhtulehe Kaja ja teised ülepäevaste kommentaaride küsijad hoiavad mind pildil. Teema oli ka huvitav. Kelle elamises võiks olla alaline veebikaamera? Ütlesin, et sipelga- või mesilaspesas. See õpetaks koostööd ja leplikkust, tolerantsi ja empaatiat, rahu ja konstruktiivsust. Vaatad, häälestud – ja tahadki pärast mõningast sipelgate vaatlemist koos oma liiki sipelgatega midagi tegelikku ja ilusat ära teha.
Riigitelevisioon juba teeb - sõber Reikop ütles just, et Evelin Samuel on õhtuses Ringvaates. Ja see on meile kõigile hea.
18.48
Kui käisin maja taga laternasõõris Rõõmsa Reedega seda va Egiptuse Ali asja arutamas – noh et kui tooks talle hõbedase Stifi ja puha… Siis helistas Kersti Kracht. Tegi kiireloomulise tööpakkumise. Mille ma otse loomulikult vastu võtsin. Sest kui Jumal saadab, siis ta seda mulle heaks arvab. Kusjuures idee meeldib mulle üliütlemata.
18.37
Kui telefoni üles leidsin… jah, mõnikord tundub mulle endale ka, et olen joonistatud mees, välja mõeldud seiklusloo tegelane.
Minu telefonis oli nüüd egiptlase Ali abieluettepanek sms-ina. Veel enam – oli ka kõne mu hääl-postkasti, kus Ali ütles, et Hurghadas on lastele eurooplaste koolid, et jahedal aastaajal minnes jõuab minu hobuseid sealse kliimaga harjutada…
Saatsin Alile sms-i, et tulgu parem siia. Teeme viimase peal araabu-kaameli-eesli farmi ja hakkame õnnelikuks. Ta vastas, et Eesti riik ju ei lase. Kaamel –30 kraadilises talves vist väga õnnelik ei oleks ka?
Armas papa Turovski – õnne presidendi teenetemärgi eest! – kas ma võiksin vastu võtta kahe kaameli ja päris paljude väga õhukese karvaga ehedate araabia hobustega kosilase? Kes neist minu maailmas ellu jääks? Ma arvan, et kaks eeslit jääks. Ali annaks esimesena otsad. Allah, aita.
18.01
Telefonidraama, mis mind kodus ootas, viis äsjase rõõmupuhangu Evelini edutamise üle kenasti tasakaalu. Kõik läheb siin ilmas parlanksi, ja parem on, kui kohe ära juhtub – siis ei pea pärast laksu kartma. Mu vanim poeg helistas, et ajada üht maksmata arve asja, millega ka mina olen mõnevõrra seotud. Minni vastas – ühel pool telefoni üks ja teisel teine imik – ja kasutas pärast juhust, et saata vennale 10 tühja sms-i, seadistada mu mobla totaalselt ümber ja peita hääletuks panduna ära ka veel. Igavesed imikud. Need me lapsed. Olgu 21 või poole neljane – ikka imikud. Ja nii jääbki.
17.16
Koduteel helistas mulle Evelin Samuel. Küsis ühe immuunsusteemalise artikli jaoks Mamma Bakteri, professor Marika Mikelsaare kontakte. Ja ütles ujedalt, et sai äsja ajakirja TervisPluss peatoimetajaks. Mina hõiskasin. Sest Evelin on kaunis, õrnsinine ja puhas hing – tema kirjutatud ja kirjastatud raamatud on helged ja õrnad ning vaist aitab tal teha väga head ajakirja. Aga tööta meediarahvas muidugi möögab juba.
Armas-kallis Evelin, palun ära loe mitte ühtki kuradi kommentaari – terviseajakirja peatoimetaja peaks teadma, et peldikuaugus ei ujuta, eks? Ja arvesta sellega, et olen oma pika kogemuse ja päris paksukihiliste teadmistega alati Sulle toeks ja Sinu jaoks olemas.
16.22
Audruranna poes oli omanik Lilia ja tema tütar Grete. Nagu tellimise peale! Saime kokku leppida, millises järjekorras kahevõistlusel Cippollinoga võistleme – jagame seda noort kaunist hobust. Kuna mina sõidan enne, olen Grete groom, soojendaja – ja ma tahan tema sõber ka olla. Sest ta on üks ütlemata väärikas ja helge inimene.
Ja selguski üks hea asi veel – Grete elab siinsamas Marksal. Mis pole meie juurest poolt kilomeetritki. Ja see kõlab nagu unelmate lahendus Rõõmsa Reede ratsastamisel. Ükski normaalne inimene ei tee seda tööd üksinda. Brigita on pisut väike. Grete on täpselt õige teekaaslane selliseks asjaks.
15.50
Kui Brigita tuli spordipäevalt koju, sõitsin ilma Minnita – mõni hetk päevas peab olema kõige-kallima-vaba, ausõna – Lindi lasteaeda. Paradoks? Jah, ma läksin sinna raha viima. Ehkki Indiisu käib põhimõtteliselt septembrist alates lasteaias, pole ta nõus seal rohkem kui tädi Anne laulutundides käima. Ja ma ei suru ka, sest ma tahan temaga koos olla ja talu pidada ja töötada-puhata-mängida. Küll ta jõuab kollektiivides oma kloprit saada. Kui vaja. Mina olen oma klopritest napilt eluga ja iseendana väljunud ning jagan nüüd Indile parimat, mis mul pakkuda on. Kodu.
14.03
Äsja tuli postkasti midagi sellist sisse:
“Tere Kati!
Vabanda, et Sind tööde-tegemiste vahel segan. Lugesin Delfi neljapäevikut ning sellest ajendatuna meenus mulle unenägu, mida nägin mõned kuud tagasi: Sõitsin Tallinnast oma lapsepõlvelinna Põltsamaale. Vahetult enne surnuaeda kohtasin sind. Sa olid alles hiljuti Kingu poe juurde endale elamise soetanud. Kutsusid mind külla. Sa andsid mulle palvehelmed ja nahkköites raamatu erinevate idamaiste õpetustega. Kuna mu elus oli tol ajal raske periood (õppisin vastutama ning ema olema, sõbrad kadusid ning piinlesin madala enesehinnangu käes), siis pakkus Sinu ilmumine sellesse unenäkku mu jaoks lohutust ning andis jõudu. Justkui mu oma ema oleks mulle andnud õnnistuse ning teadmise, et saan emaksolemisega hästi hakkama ning olen väärt kandma neid palvehelmeid ja olen küps pühenduma naiseks olemise iidsetesse saladustesse.
Aitäh, Kati, et leidsid aega mu unenägu külastada.”
Kutsusin selle noore naise Facebookis endale sõbraks. Sest just sedasi
astuvad jalapaarid. Teineteist edasi aidates. Ühe sammu astub üks – teise
sammu teine. Me kuulume kokku.
13.48
Kirjutasin väikese peatüki krimkat küll – ma olen väga kohusetundlik naine nagu ekskavaator, töökindel iga ilmaga – aga tegelikult ehmatas väga armastatud teekaaslanna kataklüsm mu üsna jahedaks. Ma helistasin Kristole. Kergem sai. Selle veerandtunnise kõne hinna eest ostsin oma tütrele Brigitale õnnelikuma lapsepõlve – nüüd ei pea tema õhtul mu paagi- ja toru-joru kuulama, kui bussiga koolist tuleb.
13.01
Apokalüpsis on. Üks mu armsamaid daame helistas keset seda, kui kirjeldasin Ulmani krimkat raamatustades, kuidas ilueedist rikkurmees oma aeda pügades-rohides naudiskles. Daam sai koondamisteate. Firmalt, kellele ta 10 aastat kogu oma hariduse, loovuse ja inimlikkuse on pühendanud. Helistasin pärast loomulikku õhuahmimist ja lohutusjuttu ühele noormehele, kellel on käsil 7 ja käivitamisel veel 17 projekti, et ta palkaks selle daami oma haralist maailma koondama, juhtima, jälgima – Suur Ema on täpselt see, kes tema maailmavallutusplaanides puudub. Kutt kuulas ja ilmselt uskus. Küll saab, küll loob…
Järjekordne rapsiv maailmalõpp – nagu iga koondamine, sulgemine ja maha kandmine ju on – lõi mul hinge kinni. Et mitte oma pesamuna Indiisu peale kisama pista – ta ehitas mu kirjutuslaua tooli alla oma kabineti, mis mu kintse torgib ja sääri väristab – läksin õue õhtuks ahjuhalge tooma. Tegelikult vajasin ettekäänet selleks, et kordamööda kõigil kolmel märapiigal kaelast kinni hoida, siit-sealt sügada ja lihtsalt OLLA. Mul on veel oluliselt rohkem afekte ja pinnakaotusi, vihastamisi ja kurbust kui mulle meeldiks. Hobused aitavad mind läbi ja üle. Puhastavad ja stabiliseerivad. Neile, kellel pole hobusega ühenduse kogemust, on seda raske kirjeldada.
12.29
Jah, see Loov Eesti on üks variant hakkamasaamise nimetamiseks ja sõnastamiseks. Minu meelest aga on praegu aktuaalsemgi Perekondlik Eesti. Loov Eesti laseb värske ja leidlikult loogilise pilguga leida lahendusi, hangumusest välja kooruda, uuel tasandil mõelda ja tunda. Perekondlik Eesti timmib inimesed loodetavasti praegusest lahmimisest ja lõhkumisest välja. Kui majandada riiki ja linna, nagu perekonda, siis tehakse küll ebapopulaarseid otsuseid, aga kõigi pereliikmete suhtes võrdselt. Nii isa kui tütar, koer kui kaktus tõmbavad tiba koomale. Aga perekond ei pane kedagi magama ega jäta nälga, eks?
11.58
Viisin hobustele keskpäevase toidukorra – veega immutatud Irish Mash. Kahe arvutiseansi vahel sirutamiseks vinnasin kaevust 8 pangetäit vett nende asemele, mille pesu pesemisele kulutasin. Tavaliselt käib see mul automaatselt – värske õhk, sügavad hingetõmbed, selgroog ja lihased-kõõlused-sooned hoogsas-mõnusas tegevuses – täna on põhjust sellele mõelda ja sõnastada. Teie maksate jõusaali eest ja tõstate sihitult rauda. Minul on iga 2-3 tunni tagant mõtestatud liikumissessioonid. Lumi. Puud. Vesi. Sõnnik. Heinad. Toidukraam. Kõik tuleb tsükliliselt päeva peale ära jagada – siis ei märkagi. Teed oma töid nagu joogat.
10.19
Panin paar kausitäit pesu kaevust vinnatud ja pliidil soojendatud vette likku – pesuvesi tuleb muide õue tassida, sest majaalune kanalka ja veevärk on kevadiste ümber-ehituste ootel – ja vaatasin, kes mu maailma läbi Facebooki uuemal ajal on ilmunud. Facebookiga ühinesin teisel jõulupühal. Mul on seal nüüd ligi 400 sõpra.
Ööga oli emotsionaalne-spirituaalne soe võrgustik laienenud kahel väärikal suunal – näiteks Jaan Pehk ja Marlen Vassil. Ma usun sellisesse spontaansesse hingelisse kommuuni rohkem kui kunstlikesse Noa laeva tüüpi kooslustesse, millega tehislikult püütakse ennetada 2012 kataklüsme. Tegelikult liiguvad just FB tüüpi kooslustes soojad sõnad, head mõtted ja tegelik inimeste kokku hoidmine omavahel.
See päev ei saa ebaõnnestuda, mis algab väikese traksis Kerli Kõivu hõikega, et ma olen samasugune “suure riistaga naine” nagu tema ema – hoiame ühte! Olen Ameerikast ja Saksamaalt ammu kadunud inimesi leidnud, kellega samuti ühte hoiame. Ja nendega vahetatavad mõtted mahendavad uude dimensiooni viivast väravast läbi minekut.
10.00
Mu elu kui robinsonaad koos Reedega viib mu küll paar korda nädalas Pärnusse ja paar korda kuus Tallinna – ent põhiline suhtlemine käib siiski virtuaalselt ja spirituaalselt. Hilisõhtu ja varahommikuga oli postkasti tulnud 26 kirja. Pooled e-posti, pooled Facebooki kaudu. E-mailis pidasime Kersti Männikuga liinil Liu-Libeeria aru, kas võtta vastu pakkumine teha eksklusiiv-intervjuu Kroonikale. Oota, Margus Müil – ära veel rõõmusta!
Õdede kõrgkool saatis viseeritult tagasi kolm peatükki mu tõlgitud diagnostikaterminoloogia sõnastikku. See fakt andis mulle meeldivalt ora. Varsti on komisjon mu tõlke esimese poole üle käimisega ühel pool – mis tähendab, et nad ootavad uusi peatükke. Mis distsiplineerib Ohtliku lennu neljanda raamatuga pedaali vajutama. Õnneks on mul nädala ja kuukirjadele mõneks ajaks lood valmis ette kirjutatud, nii et oleme rahustavalt graafikus, tüdrukud!
9.23
Helistas Kuke Maila – legendaarse hobuemand Maie Kuke tütar, kelle kasvatatud hobukene on minu mära Rõõmus Reede (3aastane eesti tõugu hobune). Ta soovis Rosinale 2. veebruaril olnud sünnipäeva puhul õnne. Rääkisin talle, et tänu lumevangistusele pidasime sünnipäeva koos Brigitaga – buss ei pääsenud enne keskpäeva liikuma ja Brigita jäi koju. Panime plikale valjad-värgid ja tegime pisut sissejuhatust ratsastamisse – kusjuures tema usalduse aste on selline, et ta jäi saduldamise ajal… magama.
Vändra kõrval talli pidaval Mailal on sel talvel hästi läinud – tellitakse pidevaid saanisõite. Mistõttu tema trenniplikad ja hobud ei pääse järgmisel nädalavahetusel Sassi talli kahevõistlusele. Vastlad ja sõbrapäev ju!
Selle võistluse meenutamine tekitas minus mureliku kihvatuse. Esiteks läheb meie Monti (6aastane lilleline sportponi) oma elu esimestele võistlustele. Teiseks on see minu hiljaalustatud ratsutajaelu teine võistlus (Sassi talli ratsul Cippollino – Casanova poeg). Kolmandaks jäi mitu trenni külma pärast ära, mistõttu leppisin homme õhtuks koos Brigitaga ka endale ühe ratsastustrenni kokku. Pühapäeval on hüppamine.
Appi, miks ma ennast sedasi ähmitan? Tean küll – see annab mu kooselule hobustega väljundi, pidupäevase adrenaliini ja sotsiaalse külje.
9.00
Tallis ootas mind auhinnaline avastus – uus bokside vahesein, mille meisterdasin õhtul, oli kenasti vastu pidanud. Indira noor sälg Madonna kipub enda ja Jo-Jo (samuti 1,5aastane shetlandi poni) vahelist bokside vaheseina lammutama. Aga minul on mootorsaag, akudrell ja viimaste aastate jooksul omandatud oskused – nii et õhtul tehtu oli hommikul ikka seinakujuline.
7.58
Ma olen termomeeter, mitte lits. Sama lausega alustan portaalis www.edumeel.ee oma järjejuttu “Talv Eedenis”. Igal hommikul ja õhtul nuusutan ilma – mitu kihti riideid hommikuseks talitusringiks selga panna?
Kas ahju kütta ka ööseks – või piisab ühest korrast? Papagoipoegadega puur kinni katta või lasta kuttidel karastuda? Kui ma oleksin ühe spurdiga aastaringseks eluks koos kõigi suurte loomadega oma Liu koju kolinud, oleksin ilmselt pealaeni jamas olnud. Esimesel kahel suvelgi, mil hobud mul Tartumaa renditallidest kodus olid, tegin palju vigu ja käberlinskeid.
Kui ma, Tallinnas sündinu, Pärnus kasvanu ja Tartus koolitunu poleks 8 aasta jooksul, mis mul Lius see talu on, õppinud töövõtteid, oskusi ja tarkusi, oleksin tänavuse karmi talvega totaalses plindris. Praegu on nii, et lihased jaksavad ja oskavad. Töövõtted on käpas, logistika välja timmitud, nii et olme käib siva ära, et varavalges erialatööd tegema jõuda.
Täna on kuurort – pärast pikki ülikülmi nädalaid vaid viiekas ning lund pole samuti välisukse taha vaalu kihutanud. Tõstamaa suund, kust kogu sügistalve tormid on tulnud, on mul välisukse poolt. Ainus eriolukord on olnud Tobiase (5aastase bernhardiin) öine kõhulahtisus.
Brigita (12) läks kell 6 Kavaru-Pärnu bussi peale. Mina kirjutan esimese tunniga ära mõne väiksema loo või peatüki – täna sai kirja üks Pärnu Postimehe tekst. Indira (3) ärkab 8 ajal, enne seda puhastan papagoide puurid – vanapaar haub selle talve kolmandat pesakonda välja ja kolm detsembrikuist nolki visati välja. Need tikuvad kolmekesi koos ühes puuris kah tülitsema – eile tõin Pärnust Tarvi juurest Terveksist lisapuuri, päeva jooksul vaatan, kuhu keegi neist paigutada. Nad on mul kirjutuslaua peal arvuti kõrval, aga tülide ja lendavate sulgede keskel ei saa kirjutada.
Toidan enne hobuste tallist välja laskmist koerad – seda ei saa üheaegselt teha, sest siis tuleb toidukausside pärast vihane andmine. Kui hobused on söödetud ja välja lastud, siis seni kui nad joovad ja lumes püherdavad, kannan mina kuurist puud ja kaevust vee majja – jajah, olen puuküttega maanaine, kelle veetorud külmusid ära umbes nädal tagasi. Varsti saab ka sitapütt täis – aga sibiauto õue ei pääse – nii et kõigist ebamugavustest on puudu veel välipelleri vahet leekimine.
Siis teen hobuste boksid puhtaks, sitameistritele endile musikallipai, täna lume kühveldamist pole – ja pärast toas tolmuimejaringi sooritamist annan Indile hommikusöögi kätte ja võtan oma kutsetöö ette. Mihkel Ulmani "Ohtliku lennu" 4. osa romaniseerimine on see hetkel.
