Arvasite pealkirja järgi ehk, et tuleb järjekordne filipika teemal „Noorte kirjaoskus on nii alla käinud, et…”? Jah, ülikoolis käib kindlasti inimesi, kelle suhtlus koosneb repliikidest „Ma olin nagu halloo, et no tõesti nagu, mis mõttes?”, aga tean, et on ka neid, kes kirjutavad nagu kulda. Võib-olla needsamad hallootajadki, kui ülesanne seda nõuab, lasevad ühel paradigmal teist mööda diskursusi taga ajada. 

See, et legaalsete blondide osakaal mõnel pool taluvuspiiri ületab, on iseküsimus ega lase ometi teha järeldusi kogu Eesti mitmepalgelise üliõpilaskonna kohta.

Tudengilt õppejõule: jänkupildid ja päikesesoovid

Pigem arvan ma, et „Mul pole sõnu” on tõdemus, milleni jõuab suur hulk üliõpilasi, kes kas lõputöö või mõne väljendusõpetuse kursuse ülesandega tõtt vaatavad — miks muidu on levinuim küsimus „Jah, aga mis ma siia kirjutama pean?”. See on igati loomulik küsimus. Mul on näiteks aastaid olnud kavas harjutus, kus tuleb kurjale kirjale neutraalses ja viisakas toonis vastata. Kui sellist asja enne proovitudki pole, miks peaks seda siis äkki oskama?

Õige paljud õppejõud on jaganud oma ehmatust, kui saavad üliõpilastelt parimal juhul kohmaka kantseliidiga laetud meili („Pöördun käesolevaga Teie poole küsimuses, et antud aines on nõutav…”) või vastupidi, neid õnnistatakse päikesesoovide ja jänkupiltidega, kõnelemata loendamatutest emotikonidest. On sellelgi kaunis loomulik põhjus — selline suhtlusviis on üsna uus asi mõlemale poolele. Kõik, kes näiteks 1990. aastatel ülikooli lõpetasid nagu mina, võivad nüüd tagasi mõelda, kui palju nad üldse õppejõududega otse suhtlesid ja milline osa sellest võis kirjalik olla. Eks ole.

Tundekasvatus on käinud võõraid radu

Mis mind aga tõepoolest murelikuks on teinud, on see, et ka igapäevaolukordades tuleb esimene vastus sageli inglise keeles. Paljudele elus ettetulevatele emotsionaalsetele stiimulitele on õpitud reageerima sarjade ja filmide toel. Toon mõne näite. Kui kedagi tabab seminaris haavav kriitikanool, kostab tunnistajate suust sageli „Autš!”, mitte „Aia!” või „Oi, valus!”. Nii on, sest nii on lapsest peale kuuldud. Ja see on jälle võimalus tõdeda, et polegi sõnu, eesti sõnu, sest tundekasvatus on kulgenud võõraid radu pidi.

Millised oleksid siis optsioonid, nagu Estonglish’is küsitaks. Tugev töö koolis, ka ülikoolis, kaasa arvatud sõnavaraõpe ja tekstide tegemise oskuse sihipärane arendamine. Eks seda ju tehaksegi, aga olen aastatega õppinud leppima, et ikka tuleb ülikooli keegi, kes küsib, kas „verisulis” on mingi leedu laen, või selgitab, et „õieti” tähendab õisi pidi käima. Kui järele mõelda, siis viimane on ju tegelikult täitsa tore variant.