Muinasjutt minu isepäisest pepust…

Varemalt olen ma oma pepuga päris hästi läbi saanud. Sageli sõbralikult, aga kui mitte, siis vähemasti teineteisest lugupidamise ja vastastikuse austuse printsiibil. Pepu on olnud mulle üsna tore ja usaldusväärne kaaslane.

Kuid viimasel ajal on mul temaga probleeme — nimelt on ta nüüd millegipärast väga isepäiseks muutunud. Kohati ma lihtsalt ei või — nii raske on jõuda siin elus mõlemat osapoolt rahuldava kokkuleppeni.

* Hommikul heliseb äratuskell. “No kes, pekki, see nüüd jälle helistab,” pahurdab unesegane pepu. Rahustan peput, et keegi ei helista, see on lihtsalt äratus. Samas mainin, et niikuinii on vaja kohe üles tõusta. “Mind ei huvita, mina põõnan edasi!” kostab pepu.

Persse kah, kobin kööki ja panen kohvikannu tulele.

“No kamoon, kohv on valmis, tule nüüd kööki, varsti lähme ju linna peale, nagu eile kokku leppisime,” hüüan ukse pealt. “Oaahh, ma tahan veel tugitoolis telekat vaadata,” soiub mu pepu laisalt. Tean küll, et talle meeldib pehmete pindade peal mugavalt mõnuledes aeleda.

* “Aga mida me sinna linna peale õieti pidime minema,” tunneb pepu siiski uimasevõitu huvi.

“No pekki, kas sa siis tõesti ei mäleta, et pidime täna ekstraklassi restorani avamisele sööma minema — pärast saad kakada nii, et vähe pole,” meenutan unisele pepule. Tean küll, et üle kõige meeldib talle siin maailmas kakada.

Öeldud, käidud, ja nigu niuhti!

* Pärast kakasime tõesti korraliku potitäie. Kutsusin seda imetegu vaatama ka oma kalli naise, kuid tema ei tundnud asja vastu millegipärast erilist huvi.

Aga pepu mõnules ilusast kakamisest.

Loe Ekspressist, kuidas õnnestus pepu teatrisse vedada