Mitteoskamine on mitteoskaja probleem
Vaadates tagasi oma 38 eluaastale, kerkib silme ette nii häid kui ka vähem häid pilte. Õnneks on oluliselt rohkem meenutada rõõmsaid hetki: suvehommiku mälestus emast, kes asetab naeratades unise sünnipäevalapse voodikapile kausi magusalt lõhnavate koduaia esimeste maasikatega, või heinategu vanaema juures, kus isa teatab uhkusega, et oli just välja uurinud – sain Tartu ülikooli sisse. Või õnnis pilk abikaasa silmis, kui ta hoidis esmakordselt süles meie äsjasündinud tütart. Neid hetki ei unusta ma kunagi.
Käisin koolis Värskas. Olen senini väga tänulik oma õpetajatele, kes andsid lisaks teadmistele kaasa ka oskuse iseseisvalt mõelda. Väikeste klassidega väikeses koolis on õpetajatel rohkem aega ja närvi lastega tegelda. Kooli plusside juures oli üks „aga”, milleks oli võõrkeeleõpetuse tase. Inglise keelt ei õpetatud üldse ja saksa keele õpetajad vahetusid pidevalt. Ma ei tea, kui palju oli õpilaste kehvas saksa keele oskuses süüdi õpetamise kvaliteet ja kui palju õpilaste enda vähene motivatsioon. Piirid olid kinni ja tõenäosus keelt ka praktikas kasutada üliväike. Igatahes oli minu saksa keele oskus napp ja seda headest hinnetest hoolimata.
Tartu ülikooli majandusteaduskonna esimesest kursusest mäletan eelkõige valu ja vaeva, mis kulus saksa keele tunnis hakkama saamiseks. Sattus olema ülitugev ja nõudlik õppejõud, mistõttu tuli eelnevate aastate jooksul omandamata jäänud teadmised tagantjärele kiiresti selgeks saada. Õppisin saksa keelt igal vabal hetkel ja võite ette kujutada seda võidurõõmu, mida tundsin, kui olin eksami edukalt läbinud.
Olin arvanud, et sellega minu jõupingutused keeleõppes piirduvad. Saksa keel on selge, riigipiirid endiselt kinni ning praktilise meelega inimesena ei näinud ma vajadust veel mõne võõrkeele järele. Vene keelt rääkisin niikuinii. Ühel AIESEC-i (rahvusvaheline üliõpilasorganisatsioon) seminaril olin aga sunnitud oma arvamust muutma. Kui grupitööd tehes anti osalejatele täitmiseks ingliskeelne materjal, ütlesin grupijuhile, et mina inglise keelt ei mõista, antagu mulle info saksa keeles. Saksakeelseid trükiseid aga polnud. Grupijuht vaatas mulle imestunult otsa ja ütles üsna ülbe olekuga, et kui ma inglise keelt ei valda, siis ei oska ta minuga midagi peale hakata.
Kogesin tol hetkel tohutut meelepaha, olin segaduses ja solvunud. Aga õige pea sai mulle selgeks, et minu inglise keele mittevaldamine ei ole grupijuhi probleem, et millegi mitteoskamine on ikka mitteoskaja enda mure. Lubasin endale sealsamas, et ei anna enam kunagi endale põhjust nii öelda, ja seda mitte ainult seoses keeleoskusega. Kui vaja, tuleb iga asi ja teema endale selgeks teha.
Pärast seminari panin ennast kohe inglise keele intensiivkursustele kirja ning võtsin keeleõpinguid väga tõsiselt. Hilisemas elus on mul sellest palju kasu olnud, alates töötamisest rahvusvahelises ettevõttes, kus inglise keele oskus oli elementaarne vajadus, kuni võimaluseni lugeda ingliskeelset kirjandust ja suhelda inimestega.
