Mis on selle lusti kõrval Suur Teater!

Masu pärast kooliekskursioonid ära ei jää, tõsi, varasemast rohkem käiakse enne Pariisi ära Nuustakul.
Kas reisi sihtpunkt on koolilapsele sama tähtis kui reisikaaslaste seltskond. On see esimene üldse oluline? Meenutavad kunagised koolilapsed.
Millised on teie eredaimad elamused kunagisest kooliekskursioonist?

ANDRUS KIVIRÄHK, kirjanik:
„Kooliekskursioon kui nähtus on ehk kõige eredam näide sellest, et reisimise juures pole tähtis mitte sihtpunkt, vaid seltskond. Näiteks käisin ma viimase kooliaasta kevadvaheajal klassiekskursioonil Moskvas. Olen seal hiljem mitu korda käinud, aga tookord ei pannud ma linna ennast tähelegi. Isegi see pole meeles, kas ma Kremlit nägin! Ei käinud ma üheski muuseumis, üheski teatris… Sest kogu aeg oli ju tarvis suhelda, klassivendadega lobiseda…
Ei saa öelda, nagu poleks mul sellest reisist mälestusi. On, ja palju! Näiteks mäletan detailselt rongisõitu, kus põhiprobleemiks kujunes see, kuidas juua märkamatult ära pudel kaasa võetud viina. See polnud nii lihtne, sest klassijuhataja korraldas kupeedesse äkkvisiite. Aga saime hakkama! Samuti oli meil tingimata tarvis pidevalt külastada tütarlaste kupeed, aga ka selle lõbu keelas õpetaja mingist hetkest alates ära, kuulutas välja öörahu ja sättis ennast koridori valvepostile. Lipsasime siiski salamahti tüdrukute juurde. Meid avastati sealt ja küüditati tagasi oma kupeesse, aga kuna meie kupee asus just tüdrukute kupee kõrval, siis üritasime nendega suhelda koputuste teel ja isegi neile läbi seina laulda. Mis oli keeruline seetõttu, et teisel pool asus jällegi klassijuhataja kupee ning tema ei tohtinud loomulikult meie laulu kuulda.
Seega oli teekond nii Moskvasse kui ka tagasi tõeline seiklus, täis metsikut põnevust, hiilimisi ja nappe pääsemisi – ning loomulikult sai pidevalt pööraselt nalja. Mis on selle lusti kõrval Kreml, Tretjakovi galerii või Suur Teater!”

(:)KIVISILDNIK, kirjanik:
„Minu eredaim elamus on see, et pidin ühel kooliekskursioonil peaaegu surma saama. Käisin algklassides ekskursioonil Põhja-Eesti pankrannikul, see võis olla Ontika. Pank oli mitukümmend meetrit kõrge, kalju külje peal kulges kitsas jalgrada. Jalutasin seda mööda, kui nuka tagant kargas välja hea koolivend ja jooksis kõmaki mulle otsa! Ma ei taha teada, mida võis sel hetkel üle elada vaene õpetaja, kes seda pealt nägi, aga mäletan väga selgesti, mida mina läbi elasin. Miks peab niisuguse koha peal jooksma, mina ei tea. Ei taibanud küsida ka...”

TEET KEHLMANN, helirežissöör:
„Koolivaheajal käisime muusikakooliga ekskursioonil, vana ja hirmsasti müriseva PAZ bussiga. Meil oli kitarr kaasas ja me laulsime bussis kogu aeg. Laulsime oma kaasõpilastest, sõnu improviseerisime ise. Need olid sellised vimkalaulud, kus üks nali tuli teise järel, ning tuju läks järjest ülemeelikumaks.
Me ei tahtnud kuidagi linna tagasi jõuda. Soovisime, et buss sõidaks aeglasemalt, ja palusime sagedasti metsapeatusi teha. Aga ükskord jõudsime ikkagi linna. Läksin lauldes bussist välja ega märganudki, et tõmbasin endal millegi vastu jope lõhki. No ikka päris ribadeks. See oli vene ajal suur õnnetus. Ema nõelus seda jopet öö läbi.
Näed, kuidas läks – päeval oli küll väga lõbus, aga õhtul kodus sain ikka riielda. Ja järgmisel päeval koolis oli meil kõigil hääl ära – üle bussimürina laulmisest.”

MEELI PARIJÕGI, ajakirjanik:
„Sünge seik juhtus 8. klassis Leningradis. Klassivend libastus linna peal õnnetult, määris riided ning läks ööbimispaika rõivaid vahetama. Tagasi ta ei jõudnud. Klassijuhataja läks viimaks ühiselamusse otsima, aga poissi seal ei olnud. Mobiiltelefonidest ei osatud tollal veel mõeldagi. Mure võttis maad.
Õhtul läks klassijuhataja miilitsasse ja Peeter kuulutati tagaotsitavaks. Poiss oli eksinud ja ähmiga läinud vene keelgi meelest. Ta oli kõmpinud tunde mööda linna, kuni teele sattus miilitsajaoskond. Isikukirjelduse järgi tunti kadunud poiss seal ära. Nii sai lugu õnneliku lõpu.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.