Minu õudusunenägu — Eesti järjekorrad

Eestlased ei kaeba isegi siis, kui nad teavad, et neil on õigus ja taluvad vaikides, kui jõhkardid järjekorda vahele trügivad, kirjutab Portugali kirjamees Joao Marques Lopes.

“Esimene kord mõtlesin, et see on lihtsalt ebaõnn. Me seisime pool tundi järjekorras ja saba tundus olevat korrektne. Käsmu bussipeatuses sabasseisjad suhtusid üksteisesse austusega. Ent ühtäkki tekkis täielik segadus: viimased muutusid esimesteks ja vastupidi. Ma oleks peaaegu bussist maha jäänud.

“Miks inimesed teesklevad, et nad moodustavad saba?” küsisin Triinult. Vastus ei olnud lihtne tulema, eriti seetõttu, et eestlased püüavad ikka endast välismaalastele head muljet jätta. “Ma ei tea… Ma arvan, et see on nõukogude ajast pärit… Enese alalhoiu instinkt. Kõik pidid viimase banaani pärast sabas seisma. Teised talusid seda, kui keegi suutis süsteemi üle kavaldada,” põhjendas ta.

Ma olin peaaegu selle halvamaigulise loo unustanud, kui Pärnus kerkis üles sama probleem. Mäletan seda elavalt. See juhtus Sunsetis. Oli hullumeelne laupäevaöö. Kümned kliendid ootasid baarides oma jooke, sabad looklesid igal pool. Olles nii kannatlik, kui ma suudan, ootasin oma siidrit. 10 minutit. 20. Pool tundi.

Kõik inimesed tundusid kannatlikud. Võibolla isegi liiga kannatlikud. Selle pika aja jooksul püüdis nii mõnigi homo balticus oma tüdruksõbrale muljet avaldada sellega, et saab joogid teistest kiiremini kätte. Rahulikumaid hingi tüssati ühe korra, kaks korda, kolm korda, mitu-mitu korda, liiga palju kordi. Nii palju kordi, et ma ei suutnud seda enam taluda.

See ületas igasugused piirid, midagi tuli öelda, kasvõi inglise keeles. „Sorry, aga kas te pole tähele pannud, et inimesed seisavad siin juba tundide viisi järjekorras?”

Vastust ei tulnud. Isegi baarman ignoreeris mind. Veel hullem, kõik eestlastest ohvrid, kes seisid järjekorras minu ees, vaatasid mind imelikult. Jumal küll, kas ma tegin midagi valesti?”

Loe arvamusloo täisversiooni Ekspressist