Milline oleks Eesti tippkokkade viimne söömaaeg?
Tõenäoliselt sellises olukorras söögi peale ei mõeldagi. Kindlasti mõeldakse sellele, kuidas kiiresti säästud ära kulutada. Mina aga tahan pigem olla koos oma lähedaste inimestega ja keskenduda hoopis muudele asjadele. Pere on mulle tunduvalt tähtsam kui näiteks toidu valmistamine, sest igapäevaelus teen ma ju kogu aeg süüa, ka kodus.
Õhkkond oleks sada protsenti kodune. Veedaksin viimse söömaaja koos oma naise Margiti, tema tütre Kaisa, oma kolme koera, bokserite Bridgeti, Llayseri ja Amatti ning piraajakaladega.
Ja noh, mis sa ikka ütled või oled — naudid lihtsalt viimaseid hetki. Ehk saab veel mõne sõbraga paar asja ära ajada.
Ja siis võibolla tõesti istuks ja näksiks midagi. Jook võiks kindlasti olla korralik šampanja, selleks korraks valin Dom Pérignoni.
Toidu valikul mõtlesin situatsioonile, kus oled mingis piiratud olukorras, näiteks sõjaväes või välismaal, ja ei saa seda süüa, mida tahad. Siis üks asi on praetud kartulid, mida väga paljud eestlased just siis tahavad, ükskõik kui häid asju nad seal söövad. Nad on lihtsalt harjunud neid sageli sööma. Minul oli niimoodi sõjaväes, kus sai igasuguseid keedu- ja ahjukartuleid, aga praekartuleid ei saanud.
Kartul on hästi klassikaline, sibula ja maitserohelisega, praadimist alustatakse õliga ja lõpetatakse võiga.
Mõte ongi selline, et toit olgu lihtne, millest saab kõhu täis, ja jook hästi kvaliteetne. Korralik kõhutäis ja hea jook on tähtsad.
Toitudest käib sinna juurde veel väga hea suitsulõhe, hästi lihtne kurgisalat ja väga hea lõhemari. Ja nende asjadega ma piirduksingi.
Magusa peale ma ei usu, et inimesed rõhku panevad. Keegi mingit kooki küpsetama vaevalt et hakkab. Kui niikuinii on aega vähe, siis ei maksa seda selle peale eriti raisata. Jah. Söök peab olema toitev ja selline, mida inimene on nõus iga kell sööma, mis talle meeldib.
Koduloomadele annaksin ka muidugi süüa. Nemad saaksid oma tavalist toitu või mida paremat on.
