Miks USA kunagi Eestist jagu ei saa
Kallis sõber Omar Sharif!
Sain Sinu kirja kätte ja olen üliõnnelik, et Sina ja Su pere elus ja terved olete. Hoidku Allah ka edaspidi teie kohal oma kaitsvaid käsi!
Kirjutad mulle, et muretsed natuke ka Eesti pärast. Et kui jänkid Iraagis vastu pükse saavad, siis tulevad ja võtavad mõne pisema riigi ette, nagu näiteks Eesti. Aitäh Sulle, Omar, meie pärast muretsemast! Usun, et Sul võib ehk õiguski olla. Eesti on ju tüüpiline kurjuse telje riik, minu korterinaaber põrnitseb mind näiteks juba teist kuud nii kurja pilguga, et ainsaks abinõuks oleks talle tõesti USA raketid kaela kutsuda. Aga kui nüüd tõsisemaks minna, siis ära pabista — ei saa see USA meist kunagi jagu! Kohe räägin ka, miks.
No kujuta näiteks ette olukorda, et kolm USA merejalaväelast kahlavad kuskil Muuga sadama lähedal (üks meie pealinna Tallinna sadamaid) veest välja, võtavad takso ja paluvad ennast Toompeale viia, et valitsus ja riigikogu üle võtta. Tallinna venelasest taksojuhid ei saa isegi Eesti keelest ööd ega mütsi aru, rääkimata juba inglise keelest. Tema paksu kolba all käib kohe krõpsatus: “Ahhaa, meremehed! Selge, et tahavad lõbumajja!” Ja viibki vennad sinna. Noh ja pärast kolmandat tihi on jänkidel till nii ripakil, et neist pole enam mitu päeva tegijaid. Ega Eesti litsid ole papist poisid!
Või näiteks käib Tallinna vanalinnas ringi Briti linnasõja spets, kord üht, kord teist külge ette pöörates ja pilguga katustelt snaipreid otsides. Ja Saiakäigus (see on meil üks väga kitsas tänav) ilmub tema ette narkomaan, süstal peos. “Haige inimene, kahju tast!” mõtleb tommy ja hiilib mööda seinaäärt edasi. “Anna raha siia, raisk, muidu saad süstalt!” sisistab narkar. “Friendship! Peace!” vastab inglane ja hakkab seletama, kus tema väeosa medpunkt asub. Enne kui ta poole peale saab, on tal süstal reies koos selles oleva HIV-viirusega ja meil on üks vaenlane jälle vähem.
Või võtame sellise näite. USA õhudessantlased laskuvad kuskile Lasnamäele. Seal aga on maja ette suitsu tegema tulnud endised treialid, keevitajad ja raudteelased, praegused töötud, igaüks nii, ütleme, viienda päeva mees (noh, viis päeva joonud). Igaühel kaasas sama suured rusikad kui George Bushi aju (see tähendab, mitte nii väga suured)! Ja küsivad nemad siis vaestelt jänkisõduritelt suitsu. Niipalju kui mina tean, pole nende varustuse hulgas aga suitsupakile kohtagi. Lasnamäel aga pikka pidu ei peeta! Kui sa seal küsimise peale sekundi jooksul suitsu ei pritsi, siis — dai pohh! — saad joonelt pasunasse! Relvad ja muud kõlblikud asjad võetakse langevarjureilt ära ja mehed lähevad pidu edasi panema. Saamata iial teadagi, et tegemist oli mingi Ameerika invasiooniga.
Ka pommitamise pärast pole meil Eesti vaja vähimatki karta. Esiteks on Tallinnas palju kohti, peamiselt vaesema rahva elurajoone, mille purukspommitamist meie ärimehed juba ammu ootavad, et saaks sinna panku ja kaubanduskeskusi ehitada. Teiseks ei jõua ükski pomm või rakett Tallinnas mahagi kukkuda, meie “geoloogid” (noh, pudelikorjajad ja metallikratid) püüavad need juba lennult kinni ja tassivad EMEX-isse. Ja küsivad veel lisagi! USA-l pole niipalju pomme, kui meil alkoholi- ja narkonäljas asotsiaale!
Nii et, Omar, ole meie pärast päris rahulik ning hoolitse rohkem enda ja oma pere eest. Kuigi te asute meist kaugel, tuksuvad meie südamed siiski ühes rütmis. Jah, suurem osa eestimaalasi on sõja vastu ja võitleb Ameerikaga vahendeid valimata. Näiteks alustasime me USA päritolu kaupade halastamatut hävitamist. Ja nii ongi meie McDonaldsite taga praegu rüselevad ja sõimlevad järjekorrad, coca-cola on muutunud selliseks defitsiidiks, et seda saab vaid talongide eest ning Hollywoodi filme vahitakse 24 h ööpäevaks, paljudele on juba augud sisse kulunud! Me võidame, sõber, sest meie võitlus on õiglane! Andku Allah meile jõudu!
Alati Sinu
Erkki Kõlu
Tallinnas, 9. aprillil 2003
P.S. Kui mitte varem, siis pärast sõda kell kuus kohtume me kindlasti, eks? Baghdadi lääneosa kõrtsis nimega “Bush Up”, nagu kokku leppisime.
