Miks presidenti ei armastata?

Kui presidendivalimiste eel ning Toomas Hendrik Ilvese ametiaja alguses oli suurem oma eesti rahvast presidendi suhtes vägagi positiivselt meelestatud ning täis optimistlikku ootust, siis viimastel kuudel on ka Ilvese kunagised tulisemad pooldajad hakanud aru saama, et valik ei ei olegi nii hea, kui alguses arvati.

Sellel võib olla mitu põhjust: presidendi süvenevad ebakõlad vabariigi mõjukamate ettevõtjatega, autoriteedi puudumine riigikogu liikmete seas (õiguskantsleri ametissemääramise protsess), otsene ebapopulaarsus muukeelse elanikkonna hulgas ja järjest tuntavam eemaldumine nn lihtsast rahvast.

Oma osa ka presidendiproual, kelle tibilikke toimetamisi jälgivad meedia vahendusel harvadel puhkehetkedel kibestunud muigega tuhanded töötavad pereemad, kellel ei teki kunagi ajalist ja rahalist võimalust tegeleda rulluisutamiste, shapingute või aeroobikaga, välisreisidest rääkimata.

Maailmas on väga vähe ülesandeid, mille edukaks täitmiseks on vaja ainult kaunis välja näha, ennast mugavalt tunda ning naeratada. Selle tarkuseterani jõudis ju raskemat teed pidi isegi Farmi-Gabrieli kaunis väljavalitu ööklubis töötades. Veel vähem kuulub selliste ülesannete hulka presidendiprouaks olemine.

Mööndusena tuleb tõdeda, et Evelin Ilvese eelkäijad Helle Meri ja Ingrid Rüütel on lati kõrgele seadnud. Järjest enam tundub, et liigagi kõrgele.

On tunne, et Eesti Vabariik on endale presidendi valinud nagu buumiaegne ehituse reatööline sõiduki: pool aastat hiljem selgub, et tuttuue Audi A8 liisingut maksta ta ei suuda, aga auto kasutamist takistab kärukonksu puudumine ning salongielektroonika ummistanud pori ja muda. Ainult et pole sellist liisingufirmat või garantiiteenistust, kes rahva päästaks.