Miks on eakad õpetajad koolis?
Kuidas suhtuda õpetajasse 65+?
Kaur, õpilane: „Kõik sõltub õpetajast. Mõnest ei saa arugi, kui vana ta just täpselt on. Aga üldiselt meeldivad mulle nooremad rohkem. Nendega koos on toredam klassiõhtuid pidada, nemad viitsivad koos meiega igasugustel üritustel kaasa lüüa, ekskursioonidel ja matkamas käia ning nad ei õienda nii palju kui vanad. Vanad kipuvad närvilised olema. Õpetajad ju!”
Külliki, õpetaja: „Oma kolleegidele mõeldes – ei saa alahinnata eakama õpetaja kogemust. Tal on igaks elujuhtumiks mõni töötav nipp. Kui ta on rahulik, mõjub ta ka õpilastesse rahustavalt. Muidugi ei sobi kooli kõik üle 65-aastased, nagu ei sobi sinna ka kõik 20-aastased. Samas on mul kahju neist esimese klassi õpilastest, kes viiakse kepi najal kõndiva õpetaja juurde. Eriti siis, kui paralleelklassi ees on särav noor.”
Ly Pukspuu, pensionil õpetaja: „Vanus pole kaugeltki alati näitaja. Mõni õpetaja on juba kolmekümneselt närtsinud ja tige. Kui koolil on valikuvõimalus, siis olgu seal nii vanu kui ka noori. Aga nagu sportlased, nii peavad õpetajadki ära tundma selle aja, mil väärikalt lahkuda. Enne kui keegi ei jõua ära oodata, millal ta läheb ja uue võtta saab.”
Mis sunnib eaka õpetaja kooli?
„Sundinud ei ole miski!” kinnitab 75-aastane matemaatikaõpetaja Urve Saarm, kes ei jätnud tänavu kevadel tunde ära isegi murtud reieluuga, käis koolis kahe kargu toel.
„Kui keegi on hädas, siis mina lähen nagu päästearmeelane ja teen töö ära. Olen matemaatikaõpetaja ja minu sügava veendumuse kohaselt ei tohi see aine õpetamata jääda. Muidugi, kui ma tunnis hakkama ei saaks, siis ma ei läheks! Aga ma saan ja tagasiside on hea. Kui kevadel lastele ütlesin, et sügisel ma enam ei tule, siis palus kümnes klass, et kui ma ka rohkem ei suuda, siis äkki õpetaksin ainult neid. Lapsed on tänulikud ja see on kõige tähtsam.”
Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas: „Meie koolis on kolm üle 70-aastast õpetajat: 79-aastane ladina keele õpetaja Selma Holts, 75-aastane matemaatikaõpetaja Imbi Kose ja 73-aastane ajalooõpetaja Ella Lunts. Teevad noorematele silmad ette. Olen Selma Holtsile südamest tänulik, kui ta ka sel sügisel õpetamist jätkab, sest uut ladina keele õpetajat on võimatu leida; Imbi Kose juhendab matemaatikatundide kõrvalt ka tüdrukute võimlemisrühma, viskab ennast ikka veel spagaati ja käib novembrini meres ujumas. Ella Luntsi valisid abituriendid aasta õpetajaks.
Meie koolis on kõik eagrupid esindatud ja meie õpetajate keskmine vanus on 40 ringis. Nii nagu meil on vanaemad-vanaisad perekonnas, nii on neil oma koht ka kooliperes. Ja kui tegu on eluaegse kooliinimese, särava isiksusega, siis ma pigem loodan, et ta ongi igavene.”
Ka Palivere põhikooli direktor Tõnis Peikel ütleb, et ei kujuta ette päeva, mil õpetaja Valvi Teras ütleb, et läheb pensionile.
„Valvi on vana kooli pedagoog kõige paremas mõttes. Ta on nagu raudnael, tema peale saab alati kindel olla, ta on alati valmis aitama, küsimata, mida ta selle eest saab. Ta on terve elu oma tööd hingega teinud ja praegugi koolile tohutult vajalik. Ta õpetab eesti keelt, on kooli raamatukogu juhataja ja ainus kvalifitseeritud parandusõppepedagoog meie koolis.
Meie koolis töötab päris arvukalt üle seitsmekümneaastasi õpetajaid, vähem kaheksakümneseid ja on isegi üheksakümneseid. Kõrge iga ei tähenda enesestmõistetavalt kivistunud töövõtteid ja seisukohti. Kõik sõltub ikka konkreetsest inimesest.”
Ent paljud õpetajad, nagu ka teised töötajad, ei tööta eakana edasi üksnes missioonitundest, vaid ka oma elujärje parandamiseks. Palk + pension loob selleks võimalusi. Kui need võimalused kaovad, langeb ka töötamise motiveeritus. Kes annab siis tunnid?
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
