Miks Haanja tädike looduskaitset kardab?
Looduskaitseala loomine on suhteliselt lihtne – tuleb täita paberid, leida eksperdid ja meeskond, kes kiidavad, kui ainulaadse paikkonna ja kooslusega on tegu, ning saabki kaitseala staatuse. Seda „maha võtta” on peaaegu võimatu.
Olen rohkem looduskaitse poolt kui vastu, kasvanud loodusteadlikult ja elanud looduskaunites kohtades. Looduskaitse mõiste aga tuli meie ellu uue ajaga. Arvatavasti oli ettevalmistatav looduskaitseseadus see, mis ajas 1958. aastal noore Jaan Rannapi ajakirjast Pioneer kirjutama, kuidas Võru rajooni lapsed kaitsevad puid ja kalu. Mis seal kaitsta? Puu on puu, ükski mõistlik inimene seda asjata ei raiu, ja kala on kala, seda püütakse niipalju, kui kätte saab, ja süüakse ära. Selle üle ei arutatud, kas püütakse õnge või võrguga. Ainukene piirang oli vähipüügil – vähke võis püüda ainult nendel kuudel, mille nimetuses ei olnud r-tähte. See oli meie koodeks.
Kuulus vesioinas ja kadunud tuvi
Võtsin ette looduskaitseseaduse. Pikalt ja laialt oli kirjutatud, mida ei tohi teha, mida peab tegema. Aga nimekirja kaitstavatest objektidest ei olnud. Oli räägitud liikidest, läbisegi üksikud taime- ja loomaliigid, seaduse lõpus viide punasele raamatule. Seda mul käepärast ei ole, nimestikke teatavasti ka täiendatakse ja muudetakse alatasa. Sain nii palju targemaks, et kohe kindlasti on kaitse all kobras ja kormoran... Kogu austuses seaduseloojate vastu pean siiski järeldama, et seda seadust on arvatavasti nii mitmel korral parandatud ja täiendatud, et see ei jõua tavakodanikule pärale.
Kui Haanja looduspark pidas möödunud aasta detsembris eeskirjade karmistamise teavitamiskoosolekut, räägiti sissejuhatuses, et elanikud on õnnega koos, pargi alasid hakkavad külastama arvukad turistid, kes toovad kohalikele tulu. Ei tea, kuidas? Kas läbisõitjate suvine külaskäik, mil nad käivad korra poes ja ehk kuskil söögikohas, annab tavalisele inimesele midagi?
Üks ametnik oli koguni nii optimistlik, et teatas: „Te elate nii haruldases kohas. Te saate rikkaks, sest kohe tulevad matkajad, kes küsivad, kuhu poole kaksteist tuhat aastat tagasi mandrijää sulamisel vesi voolas. Te saate näidata.” Kahjuks ei ole ükski turist midagi taolist küsinud. Ainukese loodust puudutava küsimuse esitas üks väliseestlane kohalikku solgivett segavat ratast nähes (olid sellised „veepuhastusseadmed”): „Kas see ongi see kuulus vesioinas?”
Huvitav (ja vahel ka kurb) on olnud jälgida looma- ja linnuliikide arvukuse muutumist. Põldudel liigub ringi palju kasse, nii on vähemaks jäänud kiivitajaid ja rukkirääke. Millegipärast on täiesti kadunud siniraag. See-eest on ohtrasti valge-toonekurgi, kes käivad niiduki järel ja on ära söönud kõik konnad. Veel 50 aastat tagasi oli kurg haruldus. Praegu laiendab Lõuna-Eestis oma haaret tigu, kes liigub põhja poole kiirusega umbes kilomeeter aastas.
Kolhoositootmise kadumise tõttu ei ole enam teri ega jahu laokil. Kodutuvi on maal peaaegu kadumas, ka hakke ja vareseid on jäänud vähemaks. Kui veel kümme aastat tagasi lõin maha mind rünnanud marutõbise rebase – looduskaitseseaduse järgi lubatud tegevus –, siis nüüd on rebased ilusad ja rammusad ning murdsid möödunud suvel järjest maha minu viis kana. Puspuri küla noorik räägib, et juba tänavu on tiigikaldal kõik pardipesad ära kraabitud ja tühjendatud.
Mis rott see on?
Kui ma 1969. aastal esimest korda Vadjamaal Lauka jões ondatrat nägin, küsisin: „Mis rott see on?” Kaheksa aasta pärast oli loom levinud üle Eesti. Neid püüti raudadega ja lasti püssist. Miski ei aidanud. Nad sõid tiikide kaldalt ära kõik kalmused, mille kasv ei ole taastunud, asusid ka vesirooside ja hundinuia kallale. Kuni üks sajandilõpu külm talv neile otsa tegi.
Kobrast nägin esmakordselt Värska lahes 1977. aastal. Nüüd on neid igas veekogus ning nad teevad majandusele suurt kahju. Aga ikka kaitseme neid! Kui külm talv peaks olema, et neist jagu saada? Tänavune ei mõjunud – juba löövad sabaga lupsu.
