Mikko Lagerspetz: Sotside valimisedu on olulisim muudatus Eesti poliitikas

 (54)

Mikko Lagerspetz: Sotside valimisedu on olulisim muudatus Eesti poliitikas
---

Uusimad riigikogu valimised tõstsid esile mitu võitjat. Ühelt poolt saab ennast võitjaks pidada valitsuskoalitsioon. Teine oluline võitja olid aga sotsiaaldemokraadid, kes peaaegu kahekordistasid oma esindajate arvu.

Uued hääled koguti poliitika parem-vasakskaalal end ebamääraselt paigutanud erakondade (Rahvaliidu, roheliste ja Keskerakonna) arvelt. Sellele eelnes ka sotsiaaldemokraatide selgem enesemääratlemine nimelt vasakpoolse erakonnana — esmalt lahkumisega Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioonist Toompeal, siis Keskerakonna juhitud Tallinna koalitsioonist. Kokku tähendavad need muutused ideoloogilise mõõtme toomist Eesti poliitikasse, kus parteid on seni peaaegu liigutavas üksmeeles ennast nimetanud ”paremtsentristlikeks”.

Milles siis seisneb sotsiaaldemokraatlik ideoloogia? Üks viis parteide ideoloogilist asukohta määrata on võrrelda nende seisukohti selles, millisena nähakse riigi rolli kahes keskses valdkonnas: majanduspoliitikas ning ühiskondlike, kultuuriliste, moraalsete jm väärtuste kehtestamisel.

Moodne parteipoliitika tekkis Euroopas 19. sajandi künnisel, kui senise piiramatu kuningavõimu ja seisusliku elukorralduse asemele hakkasid tekkima parlamentaarne valitsusviis ja klassiühiskond. Ühel pool asusid konservatiivid, kes soovisid võimalikult suurel määral säilitada seniseid institutsioone ja religioossete väärtuste tähtsust, samal ajal vastustades majanduse liberaliseerimist. Nendele vastandusid liberaalsed parteid, mis soovisid suuremat vabadust nii majandusele kui moraalile.

Loe veel

Alles valimisõiguse järg-järgulise laienemisega jõudsid parlamentidesse ka töölisparteid. Nende suhtumine riiki ei olnud aga ühene: Marxi õpetuse kohaselt oli riik oma iseloomult klassivõimu vahend, ja eesmärgiks oli üldse riigi kaotamine pärast klasside kadumist revolutsiooni kaudu. Sotsiaaldemokraatia sai aga oma alguse töölisliikumise teisest tiivast, mis nägi parlamentaarses demokraatias vahendit ühiskondlike reformide läbi viimiseks. Kuigi ka see kogunes punaste lippude all, oli marksismist selle ideoloogias õige vähe järele jäänud.

Väärtuste osas tegid sotsiaaldemokraadid koostööd liberaalidega, püüdes samal ajal kaitsta töölisi reformidega, mis vähendasid majanduse vabadust, aga samas lisasid majanduslikku ja sotsiaalset kindlustatust. 20. sajandi teiseks pooleks oli Lääne-Euroopas kujunenud uus parteipoliitika mudel, kus peamisteks konkurentideks olid ühelt poolt väärtuste osas konservatiivsed, aga majanduse osas liberaalsed kristlikud demokraadid, teiselt poolt aga sotsiaaldemokraadid.

Sotsiaaldemokraatide selle perioodi suurimaks saavutuseks meie lähiümbruses võib pidada heaoluriigi nn põhjamaise mudeli loomist. Pikalt valitsustes osaledes saavutasid nad sellele heakskiidu ka teistelt kui ainult oma traditsioonilistelt valijatelt. Oma põhimõtetelt on see mudel universalistlik ehk kõiki kodanikke hõlmav.

Erinevalt traditsioonilisest vaesteabist lähtub põhjamaine sotsiaalpoliitika eeldusest, et kõik elanikud on oma elu erinevatel perioodidel vaheldumisi netomaksjad ja –saajad; lapsepõlves, haridustee jooksul, töötuse, haiguse või ümberõppe puhul ja siis lõpuks pensionile jäädes võivad nad loota ühiskonna toele, aga peavad selle eest tööelus osalemise ajal maksma suhteliselt kõrge maksukoormuse näol. Selline korraldus tähendab muuhulgas ka inimese suuremat valikuvabadust oma elutee planeerimisel ja perekonna loomisel.

Eesti sotsiaaldemokraatide uusimas valimisprogrammis on universalistliku sotsiaalpoliitika põhimõtte esialgu nähtav eelkõige ettepanekus kehtestada senisest suuremad, ühesuurused lastetoetused. Ka ajalooliselt on universalistliku sotsiaalpoliitika esimeseks sammuks tihti olnud just lastetoetuste arendamine, kuna nende puhul on kõigi võrdset kohtlemist olnud suhteliselt kerge põhjendada.

Pärast seda, kui Kesk- ja Ida-Euroopas asendati nõukogude tüüpi riigikorraldus parlamentaarse demokraatiaga, oli paljudes riikides parteipoliitika põhisisuks võitlus ”endiste”, kommunistlike võimuparteide järeltulijate, ja ”uute”, liberaalsete parteide vahel. Postkommunistlikud parteid saavutasid mitmel pool edu vastandumisega ”lääne kahjulikele mõjudele”, ja seda mitte ainult majanduspoliitika, vaid ka kultuuri ja moraali vallas. Nad omandasid samasuguse rolli, mis konservatiivsetel parteidel oli olnud 19. sajandil Lääne-Euroopas.

Erinevalt näiteks Leedust ei saanud endine kommunistlik partei Eesti poliitikas arvestatavat järglast. Küll aga võiks valemiga ”ühtsed väärtused + majanduse reguleerimine” kirjeldada mõningaid uue iseseisvusaja parteisid — mingil määral tundub see sobivat vähemalt Keskerakonna ja Rahvaliidu iseloomustamiseks.

Samas on varem väärtuste suhtes liberaalne Reformierakond vaikselt, aga kindlalt liikunud rahvusluse ja konservatiivsete väärtuste poole ning hakanud kultuuri ja moraali küsimusi käsitlema üha ahtamas, ”rahvusliku julgeoleku” perspektiivis. Näib, et erakond on koos IRL-iga asetunud 20. sajandi Lääne-Euroopa kristlike demokraatide nišši, samas kui sotsiaaldemokraadid on väljendanud liberaalset suhtumist nt rahvusvähemusi ja soolist võrdõiguslikkust puudutavates küsimustes. Koos sotsiaaldemokraatide valimisedu ja ideoloogiliselt ebamäärasemate parteide kaotusega on kogu Eesti parteipoliitika jõudnud Lääne-Euroopa mudelile lähemale.

Sotsiaaldemokraatia on aga Lääne-Euroopas oma positsioone mõnel määral kaotanud. Sotsiaaldemokraalike parteide traditsioonilise läheduse tõttu ametiühinguliikumisele on vähenenud nende usutavus ühiskondliku võrdsuse toetajatena; ametiühingute erilise kaitse all ei ole ju olnud töötud, immigrandid, iseseisvad väikeettevõtjad või väikseimate vanaduspensionide saajad, kes aga tihti kuuluvad ühiskonna kõige haavatavamasse ossa. Nende poliitiliseks valikuks ongi tihti saanud mõni populistlik erakond, kes vastandub sotsiaaldemokraatidele ja ametiühingutele kui establishmenti osadele.

Räägitakse ka põhjamaise heaoluriigi kriisist. Enne kui kriisistsenaariumeid tõsiselt võtma hakata, tuleb aga meeles pidada, et seda mudelit järginud riigid tulid viimasest ülemaailmsest majanduskriisist välja märgatavalt kiiremini ja kergemate kaotustega kui teised. Põhjamaad on ikka veel säilitanud oma juhtivad kohad majanduse konkurentsivõime võrdlustes.

Vaatamata sotsiaaldemokraatide valimistel saadud häälte vähenemisele on säilinud ka elanike peaaegu üksmeelne toetus nende loodud majandus- ja sotsiaalpoliitilisele mudelile. Selle põhijooned on tegelikult Põhjamaades juba omaks võetud kõigi teiste arvestatavate erakondade poolt — väljastpoolt vaadates nad kõik paistavadki enam-vähem sotsiaaldemokraatlikena. See käib isegi Soome tulevaste valimiste ühe võimaliku üllataja, Põlissoomlaste partei kohta.

Võrreldes eelmiste riigikogu valimistega võib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna äsjast valimisedu pidada Eesti poliitika edasise kujunemise seisukohast kõige olulisemaks muutuseks. Võib loota, et valimisi hakkavad parteijuhtide isikuomaduste, skandaalikeste ja ülepolitiseeritud rahvusküsimuse asemel üha rohkem mõjutama seisukohad Eesti majandus- ja sotsiaalpoliitilistes valikutes.

Autor on Åbo Akademi ja Tallinna ülikooli sotsioloog.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare