Ka kõik raamatud valmivad tänapäeval kõigepealt digitaalselt, alles seejärel trükitakse nad paberile ja pannakse kaante vahele (sest praegu veel eelistab enamik inimesi raamatuid lugeda paberile trükituna). Uus e-põlvkond hakkab ilmselt üha rohkem nautima kirjandust e-raamatu kujul, ka vahendid säärase materjali lugemiseks täiustuvad ju pidevalt.

Teenusepakkujaid nii arvutivõrgu kaudu kui ka lugemiseks või mahamängimiseks mõeldud eriseadmete abil tuleb pidevalt juurde. Aga kui pole raha teenuse ostmiseks või lähikonnas selle teenuse pakkujat? Siis peaksid välja aitama raamatukogud, mis koguvad digitaalset infot ning digiteerivad trükiseid ja auviseid võimalikult laiaulatusliku avaliku teenuse osutamiseks. Esimesed e-raamatud teostega, mille autoriõiguse kehtivus lõppenud, on juba Eesti raamatukogudes olemas.

Paljud meist on olnud olukorras, kus on kohe vaja trükist, mida pole poes ega ka lähimas raamatukogus. Säärasel juhul aitaks veebi kaudu allalaetav infoallikas hädast välja. Aga võta näpust — kui niisugune e-teavik ongi olemas, siis suure tõenäosusega pole see interneti kaudu kättesaadav, kuna suur osa teostest on autorikaitse all, mis keelab selle vaba levitamise liigagi pikaks ajaks — 70 aastaks pärast autori surma.

28. aprilli Eesti Päevaleht avaldas Princetoni ülikooli professori Peter Singeri unistuse digitaalsest raamatukogust, kus inimkonna kogu intellektuaalne looming on kõigile igal ajal ja igas kohas kättesaadav. Google`i initsiatiiv USA ja Euroopa suurte raamatukogude kõik kogud digiteerida pole tehnilises mõttes sugugi utoopiline, kuid ulmelisena tundub vaba juurdepääsu tagamine sellele ainestule. Olekski ju ebaõiglane teha vastloodud teos kohe vabalt kättesaadavaks kõigile interneti kasutajatele, sest ka teose loojad ja kirjastajad peavad ellu jääma ning oma töö eest mõistlikku tasu saama.

Selleks, et Eestis operatiivselt ja ammendavalt koguda digitaalselt sündinud teoste algupärandeid, pole vaja oodata Google`i abi. Riigikogus on menetluses sundeksemplari seaduse muutmine eesmärgiga koguda sundeksemplarina kõik trükise valmistamiseks loodud trükifailid ja paigutada need Rahvusraamatukogu digitaalsesse arhiivi DIGAR. Kahjuks on seaduse menetlemine osutunud väga aeglaseks, kuigi selle jõustumine rikastaks suuresti meie digitaalkollektsioonide sisu ja ulatust.

Probleemseks jääb ikkagi selle kollektsiooni pakkumine huvilistele. Praeguse seadusandluse piires on mõnes raamatukogus riik määranud autorikaitse all olevale digitaalsele teosele juurdepääsu nn autoriseeritud arvutitöökohtade kaudu, mille abil lugejad ükshaaval, pärast autentimist saavad lugeda kaitstud teost, kuid on elimineeritud igasugune teose kopeerimisvõimalus.

Kas tuleb tuttav ette? Vanemad raamatukogukasutajad mäletavad veel, et nõukogude ajal oli nn keelatud kirjandus paigutatud eraldatud ruumi, mida nimetati erihoiuks. Sinna pääsesid uurimiseesmärgil ennast registreerinud lugejad ükshaaval ligi ning sealgi oli keelatud teose või selle osade kopeerimine. Seega on tekkinud olukord, kus valdav osa uuest digitaalsest informatsioonist on suunatud digitaalsesse erihoidu.

Eesti on e-riigina tuntud eelkõige küberkaitse eestkõnelejana. Turvameetmete loomine meie infosüsteemidele on ju iseenesest kiiduväärne tegevus, lisaks hästi korraldatud elektrooniline kaitsevall autorite ja kirjastajate õigustele. Ka see põhimõte pole ju vale, aga kui sissepääs teadmiste maailma jääb väga kitsaks, siis tekib üha rohkem neid arvutikasutajad, kes ei soovi ukse taga passida ja külastavad digitaalse raamatukogu asemel e-mängusaale.

Mõndagi saaks siiski korraldada, et veebi kaudu pakutav eestikeelne sisu oleks paremini kättesaadav. Kui seljatatud ressursiprobleemid, millel peatus Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo 8. aprilli Postimehes, tuleb lahendada litsentside saamise küsimus. Raamatukogud peaksid saama vastavalt rahalistele võimalustele osta digitaalsete teoste samaaegse kasutuse litsentse. Teadusraamatukogudes on ju olemas e-teadusväljaannetele juurdepääsu korraldamise kogemus ostetud kasutuslitsentside abil. Läbirääkimised kirjastustega sääraste e-teoste laenutusvõimaluste üle juba toimuvad.

Erinevalt digitaalsest raamatukogust tohivad tavaraamatukogu lugejad laenata ja lugeda kõiki autorikaitse all olevaid trükiseid, sõltudes muidugi komplekteeritud trükiste arvust. Suure kasutushuviga teoste autorid ja autoriõiguste omajad saavad riigi käest hüvitist avalikest raamatukogudest teoste laenutamise ja reprograafilise reprodutseerimise eest vastavalt laenutuste arvule. Oleks vajalik kehtestada analoogiline süsteem digitaalsete teoste laenutamise eest.

See poleks küll Peter Singeri unistuste raamatukogu, kuid võimaldaks tunduvalt laiemalt avada digitaalse erihoiu ukse ning selle taha paigutada ühe e-lugemislaua asemel lugemissaali. Muidugi tähendavad nii litsentsiostud kui ka autorihüvitised riigieelarvele täiendavaid rahalisi väljaminekuid, kuid raamatukogude kaudu on siiski odavaim moodus eestikeelset loomingut internetis levitada.

Ja lõpuks veel kord: meie valitud seadusandjad nii Eesti kui ka Euroopa Liidu esinduskogudes peaksid toetama igasugust initsiatiivi, mis võimaldaks lühendada teoste autorikaitse pikkust. See pole säärasel kujul enam seotud autorite huvidega, vaid nende õigused kokku ostnud äriühingute kasumiplaanidega.

Autor on Eesti Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektor.