Mihkel Mutt: Maakonnauudiste võlu
Pean lugu nende uudiste saatjatest, maakonnaraadiote töötajatest või vabakutselistest, kes suhteliselt sümboolse tasu eest oma lõike teevad. Entusiastide olemasolust sõltub, kas vastavast maakonnast uudiseid tuleb või mitte. Kui palju on neid näiteks Lõuna-Eestist ja vähe Läänemaalt!
Eelmise nädala üks uudispomm, tõsi, mitte nimetatud saatest, tuli Jõgevalt. Ühispanga kontorist rööviti kaks ja veerand miljonit krooni. Naispangatöötajal löödi ninaluu puruks ja lasti gaasi näkku. Ülejärgmine päev oli teada, et tegu oli lavastusega, Ja et asjasse on segatud naise kaks naiskolleegi, neist kahe abikaasad ja veel paar meest.
Minu esimene mõte oli, kes naisel nina puruks lõi, kas võõras ja või oma abikaasa ja kas see oli kokku lepitud? Seejärel hakkas asi kahtlane tunduma. Eriti pärast seda, kui politsei pressiesindaja AK-s teatas, et kui tavaliselt läheb sellise kuriteo avastamiseks paar kuud, siis nüüd piisas kuuekümnest tunnist, mis on harvaesinev saavutus. Aga mis siis, mõtlesin, kui lavastatud olid niihästi kuritegu kui ka selle lahendamine?
Seda enam, et kui uskuda Postimeest, on Jõgevamaaga seotud veel üks fantastiline lugu. Saare vallavanemal on plaan rahvuseeposest tuntud Kääpa jõe põhja märkida maha Kalevipoja mõõk. Just nimelt märkida, näiteks liivaga. Moodne kunst muidugi koosnebki rohkem legendist või kontseptsioonist kui füüsilisest esemest. Seega oleks Kalevipoja mõõga jälje näol tegemist postmodernse taiesega. Kahtlen, kas selle hoomamine oleks aga jõukohane nendele bussitäitele turistidele, keda sinna jõe äärde tahetakse tooma hakata.
Projektiks on kavas kulutada pool miljonit krooni. Arvan, et mõõga jäljest jääb siiski väheks. Aga on väljapääs. Juba mõnda aega on suurema või vähema kirega diskuteeritud selle üle, kas Tallinna reidil peaks meres seisma Kalevipoja kuju, mille skulptor Tauno Kangro tahab linnale kinkida. Kunstiväärtust sel kujul kuuldavasti küll pole, aga see ei tähenda veel, et kuju peaks lattu jääma. Just selle kuju võiks transportida Saare valda Kääpa jõkke, sest meie eeposesangar vajab kindlasti Euroopa Liidule tutvustamist.
Esimene mõte on, et Kalevipoeg võiks jões lamada nagu haavatu, mõjudes ühtlasi tammina, mida on ehitanud kohalikud koprad. See võib aga tekitada ebameeldivaid assotsiatsioone, et Kalevipoeg on purjus peaga vette kukkunud ja ära uppunud. Seepärast võiks kuju siiski püsti panna. Tuleks kaevata süvend, nii et jalad ei paistaks. Siis jääkski mulje, et jalad on alt raiutud. Kõrval oleks aga stend inglisekeelse tõlkega kuulsatest ridadest “siisap mõõka sõbrakene/ murra jalad tal mõlemad”. See oleks kindlasti midagi enamat kui paljas jälg liival.
Paar päeva tagasi kuulasin hommikul raadiost intervjuud Narva vastse linnapeaga, kes pajatas oma nägemusest linna arenduskavade kohta. Ka temal oli mõtteid, kuidas turiste meelitada. Jõgi jagab teatavasti Narva kaheks. Seistes ühel pool jõge näeb teist kallast. Aga seal on müstiline Venemaa, mille nägemine Läänest tulnul kindlasti jalad nõrgaks võtab. Säärane jõgi, kus ühel pool on üks riik, teisel pool teine, olevat haruldus. Teisel kaldal asuv Venemaa — täpsemalt võimalus seda oma ihusilmaga kaeda — võikski olla Narva “oma nokia”. See on tõeliselt ilmutuslik mõtlemine. Rajatava vaatepaviljoni nimeks soovitaksin panna “Tatarlaste kõrb” Zurlini filmi järgi.
Aga päris- “Maakonnauudised” meeldivad mulle ausalt!
