Mihkel Karu: Pelguranna. Arhitektuuriajaloolase pilguga

 (18)
6TV109JUN06W217.jpg
Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Pelguranna sisaldab endas läbilõiget 20. sajandi teise poole elamuarhitektuurist. Olemas on kihistused peaaegu kõikidest Nõukogude okupatsiooni aegsetest kümnenditest ning uue aastatuhande algus on toonud sinna ka moodsat arhitektuuri.

Hoolimata sellest, et Pelguranna on Põhja-Tallinna üks noorematest asumitest, on ta kõige suurema elanike arvuga. Tänu ajaloole (või pigem pika ja kireva ajaloo puudumisele) ning oma arhitektuursele keskkonnale kipub Pelguranna jääma oma uhkema ajaloo ja keskkonnaga naaberasumite varju. Pelguranna piirneb Kopli, Pelgulinna, Merimetsa ja Stroomi rannaga.

Pelguranna kujunemislugu on tihedalt seotud naabruses asuva Sitsi asumiga. 1899-1900 rajatud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik ehitas sinna oma vabrikuhooned ning selle juurde ka tööliselamute kvartali, mis majutas üle 1900 inimese. Töölisasumi ja mere vahele jäänud ala võtsid vabrikutöötajad kasutusele põllu- ja karjamaana. Aastate jooksul levis termin Sitsi karjamaa ning sellisena eksisteeris see ala kuni 1940. aastate teise pooleni.

Aastatel 1945–1946 koostatud ja lõpuks 1952. aastal kinnitatud Tallinna generaalplaan nägi uute elamupiirkondade ehitamist, et toime tulla elanike arvu kasvamisega. Üks selliseid uusi elurajoone oligi Pelguranna, mille kohta kasutati toonases kõnepruugis terminit elamumassiiv ning mis planeeriti endise Sitsi karjamaa asemele.

Seotud lood:

Stalinistlik kultuurimaja

Stalinistlike printsiipide järgi koostatud planeering (arhitektid G. Šumovski, N. Misernjuk, A. Bobkov ja J. Dukina) valmis 1948. aastal riiklikus projekteerimisinstituudis Estonprojekt ning see nägi ette 12 kvartaliga suurejoonelise linnajao ehitamist põhiliselt Balti Laevaremonditehase (toonase nimetusega Tehas nr 890) sisserännanud töölistele.

Planeeringu massiivsust ja põhjalikkust kirjeldab hästi sinna planeeritud hoonete nimekiri – elamud, kaks koolimaja, polikliinik, lasteaed, lastesõim, saun-pesumaja, garaaž ning uhke stalinistlik kultuurimaja koos pargiga. Ehitamist alustati 1950. aastal ning mõne aastaga kerkisid esimesed perimetraalsed kvartalid ning olulisemad ühiskondlikud hooned.

1950. aastate keskel, kui Stalini surma järel aset leidnud pööre arhitektuuris senised seisukohad valeks kuulutas, peatus ka Pelguranna ehitamine nende printsiipide järgi. Pooleliolevad majad ehitati valmis juba oluliselt dekoorivaesematena ning mitmed suurobjektid, nende seas ka kultuurimaja, jäidki ehitamata.

Uus planeering valmis 1959. aastal (arhitektid K. Luts ja A. Volberg) ning see nägi ette ülejäänud piirkonna välja ehitamist modernistliku vabaplaneeringu kohaselt 4-5 korruseliste väikekorteritega elamutega, eelkõige 1-317 (ehk Hruštšovka) tüüpmajadega. Ehitustegevus jätkus kuni 1970. aastateni ning viimases järgus valmisid tornmajad Kolde puiestee ja Pelguranna tänava nurgal.

Pelguranna renessanss

Sarnaselt ülejäänud Põhja-Tallinnale on ka Pelguranna teinud läbi mõningase renessanssi, kuid väiksemas skaalas kui Pelgulinn või Kalamaja. Viimase kümne aasta jooksul on paranenud nii piirkonna heakorrastus kui ka maine. Tõenäoliselt on siin oma osa kogu Põhja-Tallinna arengutel turvalisema ja parema elukeskkonna suunas, kuid kindlasti pole tegu lõpuni jõudnud protsessiga.

Vaatamata korrastatud tänavatele ja kergliiklusteedele, Stroomi rannaala rohelusele ja stalinistlike kvartalite miljööväärtuslikuks kuulutamisele, on veel palju arenguruumi. Praegune keskkond võimaldab oluliselt suuremat hoonetihedust – näiteks seisab Madala ja Tuulemaa tänavate nurgal juba aastaid tühermaa, mis ootab oma ruumilist lahendust, samuti tuleks leida asumi piiril, Puhangu tänaval olevale garaažide vööndile väärikam kasutus. Samu näited leiab ka väiksemas mastaabis.

Loe veel

Loodetavasti jätkavad korteriühistud oma majade korrastamist ning linn leiab võimalusi, et neid toetada. Juba täna on muljetavaldav liikuda mööda Pelguranna tänavat, kus valdav osa hoonete fassaadidest on juba renoveeritud. Rohkem tahaks sarnast korrastatust näha aga piirkonna ajaloolises südames - Lõime, Tuulemaa ja Randla tänavatel.

Tegemist on oma rajamisaegsest ideoloogilisest taustsüsteemist sõltumata olulise osaga Tallinna ehituslikust ajaloost, mille säilimine on vajalik ainuüksi mälestusmärgina oma ajastule ja selle ideaalide. Seni antud piirkonnas renoveeritud majadega võib rahule jääda, kuid oluline on, et ka järgmised taastataks sama hästi ning uusehitisi rajades respekteeritaks ajaloolise planeeringu printsiipe. Sama puudutab ka piirkonna avalikke hooneid – fassaadi renoveerimise ootuses seisab näiteks Tallinna Vaba Waldorfkooli kasutuses olev Tuulemaa 12 koolihoone.

Pelguranna näol on tegu arhitektuuriajaloolasele põneva keskkonnaga, mis sisaldab endas läbilõiget 20. sajandi teise poole elamuarhitektuurist Tallinnas. Olemas on kihistused pea kõikidest Nõukogude okupatsiooni aegsetest kümnenditest ning uue aastatuhande algus on toonud sinna juba ka moodsat arhitektuuri. Selline mitmekesisus vajab väärtustamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare