Mihhail Kõlvart: Patriotismi monopol

 (435)
Mihhail Kõlvart
Mihhail KõlvartFoto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Lugedes arvukaid arvamusi Russki Reportjoris avaldatud Yana Toomi mõtetest, ei suuda ma vabaneda imelikust tundest, et meie riigis on ainsaks võimaluseks väljendada kodumaaarmastust, süüdistada kaasmaalast riigivaenulikkuses. Rängad süüdistused vahelduvad tulihingeliste avaldustega, peen retoorika aga üleskutsetega kriitikute karistamiseks.

Loomulikult on vägagi tore, et nii palju austatud inimesi on valmis eesti keele ja kultuuri kaitseks välja astuma. Kuid samas, selline äge reageerimine tõstatab ka teistlaadi küsimusi... Näiteks, kas kõik meie ühiskonna liikmed omavad õigust meie tegelikkusesse kriitiliselt suhtuda ning meie riigi tuleviku suhtes oma kartusi avaldada?

Üht ja sama laadi ütlusi, isegi teravuse astme poolest sarnaseid, tõlgendatakse sõltuvalt arvamuse autori rahvusest ja/või erakondlikust kuuluvusest. Ühel juhul kui südamevalu rahvuse saatuse eest, teisel aga kui eesti rahva rahvusliku eneseteadvuse põhiväärtuste eiramine (Margus Tsahkna versus Yana Toom). Eriti kurb on, kui veelahkmeks on rahvustunnus.

Loogiliselt võttes, kui mitte-eestlastel pole õigust toimuvat kritiseerida ning tunda muret meie riigi arengu eest ja vajaduse korral seda ka avalikult välja öelda, siis ei ole neil õigust ka austada ja armastada ühiskonda, kus nad elavad. Aga siis ärgu nõudku neilt armastust.

Seotud lood:

Lihtsalt võrdluseks oleks kohane meenutada siinkohal meie presidendi öeldut vene keelest kui okupatsioonivõimude keelest. Ta nimetas nõnda Eestis elava vähemusrahvuse keelt. Mul aga ei jäänud meelde meie arvamusliidrite seas sellele teemal puhkenud teravat diskussiooni.

Seega päevakorda jääb küsimus: kellel kellest ja mida on õigus rääkida?

Keel ja kultuur kujundavad maailmataju, loovad mentaalsuse ja sotsiaalse keskkonna unikaalse kompleksi. Selle unikaalsuse ehk identiteedi säilitamine on iga etnose ülesanne. Eesti rahvas on sajandite vältel näidanud imelist elujõudu, praegune periood pole aga kõige karmimate killast ajaloos. Kas tähendab see, et võib karjuvatele demograafilistele probleemidele silmi kinni pigistada? Kas tõesti tuleb eestluse eksisteerimise peamine oht idanaabrilt ning inimestelt, kes elavad siinsamas kõrval, kuid pole eestlased, aga kes peavad oma ainsaks kodumaaks Eestit? Olen veendunud, et need inimesed, nende keel ja kultuur on Eesti riigi jaoks mitte väiksemaks väärtuseks, isegi kui põhiseaduses ei ole seda kirjas.

Sageli võib tunduda, et eestlaste ja mitte-eestlaste kogukonnad elavad paralleelmaailmades, mis ei kattu. See ei vasta tõele – nad moodustavad tegelikult ühtse terviku.

Võib muidugi arvata, et pole meie mure, kuidas hakkavad vene lapsed õppima nende jaoks võõrkeeles metoodiliste juhenditeta, vastavate õpikute ning kvalifitseeritud õpetajateta. See on ju venelaste probleem! Kuid sellise "hariduse" sotsiaalsed tagajärjed muutuvad üsna pea juba üldisteks probleemideks. Võib väita, et muulasi ei eruta meie riigis toimuvad poliitilised ja majanduslikud kriisid. Need on ju eestlastest riigi peremeeste probleemid! Kuid niipea, kui saame kommunaalteenuste arve, saavad need probleemid ühisteks.

Meie ühistes huvides peaks politseinikud saama võimaluse rahulikult töötada, isegi kui nad ei suuda õppida eesti keelt ära kõrgema taseme nõuetele vastavalt. Kasvamas on noor põlvkond, kelle jaoks keeleprobleeme enam pole, kuid kurjategijaid on vaja püüda mitte ainult tulevikus, vaid ka praegu ning vaevalt eesti filoloogid sellega paremini toime tulevad. Selliseid näiteid võib tuua küllaga.

Loe veel

Me võime arvata, et elame paralleelmaailmades, kuid tegelikult – ühises suletud süsteemis ning mida kiiremini me seda tajume ja teеme samme vastastiku lähenemise suunas, siis seda parem. Ja neid samme juba tehakse. Solvav on kuulda, et venelased ei taha õppida eesti keelt. See on ju lausa vale. Kõik mõistavad riigikeele valdamise tähtsust. Lapsi saadetakse eesti koolidesse, suviti eesti perekondadesse, palgatakse õpetajaid, et korvata võõrkeeles saadud teadmistes lünki. Aga ikkagi heidetakse ette soovimatust õppida eesti keelt vaid seetõttu, et nad tahavad omada valikut, kas õppida seda eesti keele ja kirjanduse ning Eesti ajaloo või füüsika- ja matemaatikatundides. Ei tohiks unustada, et ka vene soost inimesele on oma keele ja kultuuri säilitamine tähtis, mis aga emakeelse hariduseta on üpris raske. Kas ei peaks ka põhirahvus tegema natuke suurema sammukese lähenemise suunas?

Eesti elanikena me kõik – sõltumata rahvusest – omame võrdselt õigust tunda oma maa tuleviku pärast muret. Me oleme sellest huvitatud, et siin elavad inimesed oleks täiel määral kaasatud kõikidesse elusfääridesse, tunnetaks vastutust ja koos sellega ka uhkust oma riigi käekäigu pärast. Ning Yana Toomil on sama palju selleks õigust kui Urmas Reinsalul. Ei saa olla patriotismi monopoli.

Lõpetuseks – igaühel meist on palju rohkem võimalusi tõestada oma patriotismi tegudes kui sõnas ja kirjas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare