Mingi osa neid pilte ripub siin.

Millal tegid oma esimesed rongifotod?
Veiko Õunapuu: „Ma pildistan juba 1981. aastast, mil veel koolis käisin, aga siis peamiselt loodust. Raudteefotod tulid koos raudteele tööle asumisega. Mõtlesin, et kui ma rongis töötan, võin ju mõne pildi ka teha. Veduriaknast näeb rohkem, kui võiks arvata. Tihti on metsloomi raudtee kõrval või isegi päris rööbaste vahel. Vahel lidub mõni koer pika maa haukudes veduri kõrval. Olen näinud vapustavalt ilusaid päikesetõuse ja -loojanguid. Ükskord hingedeaja ööl sõitsime Viljandisse ja nägime erakordset meteooride sadu. Pilvitust ei olnud ja kuu ei paistnud ning selgelt oli näha, kuidas meteoor tuli tähistaevast siuhti alla, siis teine, kolmas. Linnas seda ei näe, sest seal on ka öösel valge.

Aastaid tagasi olid raudteed tihedalt võssa kasvanud. Vanemad vedurijuhid ütlesid siis, et rong läks nagu siga rukkis. Sellest ajast sai toredaid fotosid. Kunagi ei tea ette, kust tuleb kõige huvitavam foto või video, kaamera peab alati kaasas olema või vähemalt mobiiltelefon taskus. Uued telefonid teevad juba päris häid pilte. Üks paremaid fotosid ongi mul telefoniga tehtud. Viimasel sekundil sain pildile, kuidas kaks kitse hüppasid raudtee pealt alla. Pisut udune, sõidu pealt tehtud, aga muidu tore foto.“

Kas raudteehaigete foorumis ka kaasa lööd?
„Enam eriti mitte, sest kõik olulisemad teemad on seal juba läbi arutatud ja ma ei näe edasiminekut. Aga see on muidugi tore, kui inimesed panevad foorumis oma foto asemel üles veduri näopildi. Üks foorumi liige oli riputanud kitsarööpmelise raudtee auruveduri portree. Hiljuti pandi käima uus raudteefoorum, aga sinna ei ole ma veel midagi kirjutanud.“

Lavassaares oled käinud korduvalt?
„Seal käin kogu aeg. Kitsarööpmeline raudtee oli laiast palju sõbralikum ja looduslähedasem. Viljandi–Mõisaküla liin oli üks ilusamaid ja maalilisemaid üldse, on veteranid rääkinud. Kui sinna rööpad tagasi pandaks, oleksin valmis koju minemata ja särki vahetamata rongi Viljandist Mõisakülla viima.“

Kunagi sai Pärnust rongiga Riiga.
„See oli ka väga ilus tee, kaunid männimetsad kahel pool. Saulkrasti kandis jõudis ranniku lähedale ja siis paistis meri. Kaubaronge ei olnud, suurt kaart, mis tuleb teha Tartu kaudu Riiga sõites, polnud vaja teha. Ungari diiselrong hüüdnimega Kapsauss jõudis viie tunniga Tallinnast Riiga. Siis oli sõiduplaan nii tihe, et läbi Riia kesklinna tuli kihutada sada kilomeetrit tunnis. Jalakäijate pärast tuli vilet pikalt põhjas hoida.“

Mis mulje on sulle raudtee erastamine jätnud?
„Enne Edelaraudtee erastamist tehti jaamahooneid, puhke- ja duširuume korda, pärast erastamist pole peaaegu midagi liigutatud. Eesti Raudtee riigistati tagasi, aga see ei puutu meisse. Kõige suurem probleem on ebarealistlikud sõiduplaanid, mille tõttu rongid pahatihti hilinevad, eriti talvel ja sügisel. Näiteks Viljandi marsruudil on lehtede langemise ajal rööpad lehtedest nii libedad, et päris kunst on Sakala kõrgustikule üles saada. Allasõit pole lihtsam.“

Tänavapilti on taas tekkinud plakatid „Hoia rongi eest!”.
„Oli ka viimane aeg. Inimesed kardavad sõiduautot rohkem kui rongi. Nad vaatavad, et rong on kaugel – küll jõuab! Tuhkagi – reisirongi kiirus võib olla kuni 120 km/h. Alles hiljuti sai Kehra raudteel Kulli peatuses auto elektrirongilt löögi. Täiesti lage ülesõit, nähtavus suurepärane, sinna on tehtud kaks kurvi, et autod hoo maha võtaksid, kuid ikkagi oskas ta rongi ette jääda!
Mul on sõiduauto niimoodi rongi eest läbi lipsanud, et ma veduriaknast teda ei näinudki – nii ligidalt läks üle rööbaste. Ühel kolleegil jäi telliskivikoormaga veoauto rongi ette ja kabiin oli pärast kokkupõrget telliseid täis. Puhas õnn, et ta mõnega neist vastu pead ei saanud. 

Vahel jääb loodus ise rongi ette. Ükskord pärast tormi oli kuusk Viljandi raudtee kohale vajunud, umbes pool meetrit maapinnast, sõitsime raginal kuusevõrasse sisse. Kostis kõva praks ja puu lendas kahte lehte laiali. Esimeses vagunis istunud noormehed olid juhtunust täielikus eufoorias. Jüri Kuusik oli siis meie direktor ja temale meeldis, et see just kuusega juhtus.“