Miks sa üldse otsustasid oma maja kasuks? Korteris oleks ju lihtsam.
Kütma ei pea, ideeliselt toimetab koristaja ümber maja, vesi tuleb kraanist ise, tualetis vett tõmmates kaob reovesi kuhugi ära, elu on üsna linnakeskne. See on hea. Samas, üks naabritest kannatab kroonilise köha all ning köhib ja suitsetab öö otsa sinu magamistoa seina taga, keegi on rõdult alla sülitanud, otse sinu auto katusele, õues liikuda ilma koerajunni sisse astumata on praktiliselt võimatu. Need on korterelamus elamise pahupooled.
Põhimõtteliselt olime kogu perega ühel arvamusel, selline elukvaliteet meid ei rahulda ja peab olema parem variant.
Oleme elanud nii Mustamäel, Õismäel kui ka Lasnamäel. Ühel päeval sai otsustatud, et vaatame oma rahalised võimalused üle ja aitab sellest linnast küll. Ainus pereliige, kes maal elamise poolt niiväga ei olnud, oli suurem tütar — teismeliste värk, neil vaja rohkem sõpradega hängida.
Noorem tüdruk suhtleb loodusega väga hea meelega, naine arvas, et kui just saja kilomeetri kaugusele ei koli, saab töökorras auto olemasolu korral ilma probleemideta linnas tööl käia. Ja mina plaanisin samal ajal oma esimest raamatut kirjutama hakata, ning läpakas süles ei ole nüüd küll vahet, kus sa istud, maal ongi rahulikum ja vaiksem.
Kuidas leidsite majale sobiva asukoha? Oli see keeruline?
Peamine siht nendel otsingutel oli aga geograafiline asukoht, kas mereäärne või mets. Lagendikule, tuulte meelevalda, meie maja kindlasti ei oleks tulnud. Meri on Eestis ilus, talvel kattub unise jääga ja suviti puhub mõnus tuuleiil üle lahesopi. Meie kliimas on aga seda aega, millal sa saad hommikumantlis mereäärde jalutada, liiga vähe, ülejäänud aja peab seljas olema korralik vammus. Ning teine teema mis mereääres elamise vastu rääkis, oli hind.
Kui olime asja enda jaoks pisut selgemaks mõelnud, marssisime Ober-Hausi kontorisse sisse ja ütlesime, et nüüd palun meile üks tükike maad. Kaua see meie ideede kaardistamine aega ei võtnudki. Toimekad kinnisvaramaaklerid panid kirja, et maa ei pea väga suur olema, soovitavalt võiks maatükil juba valmis väike elamine asuda, kuhu saaks kas tööriistad või lausa ise, oma kottidega sisse kolida, ja kommunikatsioonid võiksid olla.
Mõni aeg sai veel ise kuulutuste lehti sirvitud, kui ühel ilusal kevadpäeval helistati mulle Ober-Hausi kontorist, et nad olla leidnud 23 kilomeetri kaugusel Tallinnast, ilusas paksus männimetsas, 2800 ruutmeetrise krundi, millel on poolteist aastat vana, 60 ruutmeetrine saunamaja peal, kohas nimega Aruküla. Ja me olime just pool aastat tagasi noorema tütre Aruküla mõisakooli õppima pannud. Ja see krunt mida pakuti, asus 900 meetri kaugusel lapse koolist. Kui ma esimest korda seda maatükki koos praktiliselt vastvalminud palkmajakesega nägin, oli väga raske oma erutust varjata, et minna omanikuga hinnaläbirääkimisi pidama.
Põhimõtteliselt oleks tahtnud kohe viisakalt küsida, et mul võtab paar tundi aega linnast oma voodi ja paar kotti riietega ära tuua, kas ma saaksin võtmed kohe kätte.
Isegi praegu, poolteist aastat hiljem, on raske uskuda, et meie maja ja linnast ärakolimise soovid said praktiliselt sajaprotsendiliselt rahuldatud. Ja seda kõike täiesti vastuvõetava hinna eest.
Miks sa ei läinud lihtsamat teed, et võtad pangast laenu, lased
spetsialistidel ehitada, ise käid ja näitad näpuga ning pärast hädaldad,
kuidas kõik ikka nii valesti on tehtud?
Pangast tuleb raha ikka laenata, nii suur see sukasäär kapi taga ka ei ole, et terve maja oma säästudest püsti ajan.
Aga selle ehitamisega on küll nii, et enamuse tahan ise valmis teha. Eks „võtmed kätte“ variant on muidugi lihtsam, käid vahel objektil vaatamas, mida mehikesed teevad. Mina aga olen vähemalt hetkel veel nii sikku täis, et proovin enamuse ikka ise valmis ehitada. Samas päris üksi seda ehitamist ikka ei tee ka, mul on enamus tootjate tarnijatega kokku lepitud, et iga tööetapi alguses tuleb siis vastava ala spetsialist kohale ja kas siis aitab teha ka või lihtsalt näitab, kuidas asjad õigesti käivad.
Ja siis on veel see motivatsiooniteema. Usun, et mul on tunduvalt suurem motivatsioon — maja, milles ma hiljem elama hakkan, nii kvaliteetne kui võimalik ehitada.
Millised on Sinu varasemad kogemused ehituses? Kas hirmu pole, et tegu liiga suure asjaga?
Minu mäletamist mööda olen ma juba väga varajasest lapsepõlvest nautinud millegi reaalse ehitamist või loomist.
Esimesteks mänguasjadeks olid erinevad konstruktorid, millest ma siis alatasa midagi ehitasin.
Mis puutub hirmudesse millegi uue ja suure ees, siis algus on alati raske, kuid kui sa oled end voodist püsti ajanud, saapad jalga pistnud ja labida kätte võtnud (läpakal kaane avanud, tekstiredaktori käivitanud ja esimese peatüki pealkirja kirjutanud), siis edasi on juba lihtne.
Sa lihtsalt teed niikaua kuni valmis saab. Ehitanud olen ma midagi alati, on see siis suvila juures kõpitsemine, korteriremont, sõbral saunaehitusel abiks või õpilasmalevas sohvoosiesimehele majakarkassi püstitamine. Siiani olen hakkama saanud. Küll saab oma maja ka valmis.
Kus ja kuidas valmis maja projekt?
Oma maja olen ma juba palju palju aastaid joonistanud ja planeerinud ning nüüd, kus on olemas krunt ja võimalused ehitada, tegin ma nendest visanditest kokkuvõtte.
Selgus, et läbivalt oli neis plaanides mingid ideed ja lahendused, mis olid sarnased. Siis sai tuttavate kaudu arhitekti otsima hakatud. Kuna antud projekti juures on kaks põhilist suunda — funktsionalism ning kompleksne lähenemine-, otsisin ka arhitekti sellise, kelle stiil sobiks minu soovidega. Arhitektuuribüroost Nafta leidsin arhitektid Triinu ja Madise, kellega sobis koostöö kohe algusest, nii ideoloogilisel kui ka muidu suhtlustasandil. Võtsin kaasa oma üksikud joonisejupid, nimekirja detailidest mis meeldivad ja mis kindlasti ei sobi, paar pilti krundist, arutasime minu majateema läbi ja mõne hetkega oligi mul majast visand.
See on üllatavalt hea tunne kui vaatad esimesi visandeid, mis on professionaali poolt tehtud — täitsa minu maja ja just selline nagu ma tahtsin.
Mida oma töödes kasutada plaanid? Milliseid materjale?
Vanasti ehitati maja sellest, mida maast sai või metsast võtta andis ning sellest ehitatigi. Tänapäeval on ainuüksi maja kandvate seinte ehitamiseks kümneid erinevaid materjale valida, rääkimata muudest väiksematest detailidest ning lahendustest.
Materjali valiku kohta sobib näitena lugu, et tegelikult ei ole oluline, millise „pesupulbri“ sa poest ostad, tähtis on tunne millega sa koju lähed. Sarnases hinnaklassis pesupulbrid pesevad pesu samamoodi puhtaks. Sama teema on ehitusmaterjalidega — õigesti kasutatuna toimivad need kõik.
Mina olen oma maja ehitusmaterjalide valikul lähtunud põhimõttest, et materjal oleks meie kliimale sobiv ja kvaliteetne. Mis puutub „looduslikesse“ materjalidesse arvan, et pigem on oluline materjali tootmise loodussäästlikus kui materjali „tehislikkus“.
Minu maja tuleb kivist, õigupoolest savist, Fiboplokk on ideeliselt savikraanulid tsemendiga segatuna. Soojustan Paroci kivivillaga, et maja jääks „hingav“. Viimistluseks kasutan peamiselt krohvi, pahtlit ja värvi. Maja hakkan kütma maasoojuspumbaga ning vesipõrandaküttega.
Miks otsustasid ehitada just sellise maja ja just sellistest
materjalidest? Palkmaja on ju tunduvalt ökoloogilisem.
Puit materjalina on mulle vägagi hingelähedane, kuid kuna hetkel elame palksaunas, siis otsustasin, et päris maja tuleb teisest materjalist.
Nagu igal materjalil, on ka puidul omad head ja vead. Tulenevalt sellest, et palkmaja palgi kuivades vajub, on palkmajas palju tehnilisi sõlmi teisiti vaja lahendada kui näiteks kivimajas. Ning ega ma oma sauna kivimaja valmides maha ei lammuta. Vastupidi, uude elamusse ei ole planeeritud ei sauna ega kaminat, need on mul eraldi majas olemas ja kui tuleb tuju leili visata või kamina ees istuda, saan ma seda kaheksa meetri kaugusel päriselamisest iga kell teha.
Kes Sind Su tegemistes aitavad?
Üks põhilistest suundades sai algusest peale seatud selline, et võimalikult palju partnereid oleks komplektset teenust või toodet pakkuvad. Niimoodi ehitusmaterjale soetades on alustuseks kindel, et sama tootja erinevad tooted sobivad kindlasti omavahel kokku ning mida rohkem asju sa ühest kohast korraga ostad, seda soodsam on ka eraldivõetavate toodete hind. Lisaks sellele, et mulle Fibo kergkruus ja kergplokk materjalina meeldib, on Maxit Grupil äärmiselt suur valik ehitussegusid, krohve ja pahtleid. Ja ma võin olla kindel, et need tooted sobivad omavahel kõige paremini kokku.
Mis Sind antud ettevõtmises kõige rohkem hirmutab? Mis ehitusfaas tundub kõige kontimurdvam?
Kui ma üldse midagi karta oskan, siis monotoonset tööd, näiteks müüri ladumine. Maja vundamendi ja kandvate seinte peale kulub suurusjärgus 5000 kergplokki. Kui ma iga päev suudaksin laduda 100 plokki, siis võtab puhtalt ladumine aega 50 päeva. Poolteist kuud iga päev sama asja teha ei tundugi nii huvitav töö.
Samas on müüriladumise vahel ka muid asju vaja teha, näiteks põrandat valada, paneele tõsta, silluseid paigaldada, et ehk see asi nii hull ka ei ole.
Aeganõudvaid sisetöid ma ei karda, sest selline nokitsemine torude juhtmete ja liistukestega mulle meeldib.
Kuna mul on iga asja erineva teema või sõlme kohta korralik projekt ja enamus partneritega kokkulepe, et nende esindaja või tehniline spetsialist aitab mul ehitada või näitab vähemalt õiged töövõtted kätte, siis vaevalt ma hätta jään.
Lõpuks teen ma seda maja endale ja oma perele ning motivatsioon on tugev.
Mis on majaehituses kõige olulisem etapp?
Projekte kokku pannes avastasin, et erinevate tehniliste osade sidustatus on üllatavalt suur — kui pilt ja kasutusjuhend on ees, ei ole mingi kindla toimingu või töö tegemine keeruline. Küll on aga üldpildi ja erinevate sõlmede omavaheline sidustamine ning üldpildi haldamine tõsine katsumus.
Iga väiksemgi muudatus ehituse algstaadiumis võib vabalt maja valmimise lõppfaasis kogu asja peapeale pöörata. Kui küsida, milline on majaehituses kõige olulisem etapp, siis ma arvan, et kogu kontseptsiooni järgmine ning erinevate alamprojektide sidustatamine.
Kuigi kõigi projektide kokkusobitamine võtab kõvasti aega, on niimoodi, paberil maja korra valmis ehitades, reaalne ehitus palju odavam ning sujub tunduvalt paremini.
Millal plaanid kopa maasse lüüa, ega ometi nüüd veel vastu talve?
Kopa löön maasse esialgsete plaanide kohaselt aasta 2007 kevadel, näiteks mais. Selleks ajaks hakkab ehk igikelts sulama ning kaevetööd on teostatavad. Ja ega varem ei jõuaks ka, projekteerimisfaas on üsna aeganõudev.
Milliseks ajaks plaanid, et majas kamin praksub ja saad nautida oma
kätetööd?
Viimased plaanid on sellised, et käesoleva aasta sügisest kuni 2007 aasta kevadeni tegelen ma teoreetilise osaga, kuidas ja miks ning kuhu projekteerida. Siis panen ma selle osa ka raamatutekstiks kirja.
Kui järgmise aasta kevadeks on maapind sulanud, kutsungi kopa kohale ja hakkan reaalselt ehitama. Kamina ees saan ma juba praegu, oma väikeses saunas elades istuda. Uues majas plaanin ma aga esimest korda vanni minna 2008 aasta suvel.
