Mida õpivad Eesti lapsed kahe aasta pärast
* Lapsed tuubivad kõik pähe ning õpilased on liiga koormatud.
* Õppeained on omavahel sisuliselt ühendamata. Eri õppetundides räägitakse samadest asjadest, aga laps ei oska neid omavahel siduda.
* Lapsed ei oska õpitut tegelikus elus kasutada. Selleks on vaja anda rohkem aega aruteludeks, praktiliseks tööks ja õues õppimiseks ning õppekavas vähendada kohustuslike faktide hulka.
Teoorias on see lihtne, aga tegelikult ootavad ees tulised vaidlused, missuguseid faktid on olulised ja missugused mitte. Oma aine olulisuse kirjeldamiseks on hea näide ühe spetsialisti fraas: „Mis inimene temast küll saab, kui ta ei oska oda visata.”
Õppekavas on liiga üldiselt kirjeldatud, mida laps peab oskama. Koolid, õpikukirjutajad ja eksamiküsimuste väljamõtlejad saavad tõlgendada nõudmisi erinevalt.
Kuna õpetajad käivad õppeained läbi väga detailselt, nõuavad nad erialatunde juurde. „Praegune kokkulepe on, et endiste mahtudega jätaktakse ka uues õppekavas,” ütleb haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Ain Tõnisson.
Uue õppekava tarvis on teadlased loonud ettekujutuse tuleviku kodanikust ja sellest, mida ta peaks oskama. Nendest teadmistest valmis vahetult enne jaanipäeva viimane versioon õppekava lähteülesannete kohta. Paika on ka pandud, et enam õppekava põhimõtteliselt ei muutu.
Spetsialistid said aru, et lihtsam on luua üldist visiooni ja rääkida lapsekesksest koolist või teaduspõhisest haridusest, aga raskem viia see õppeainete tasandile. Keerulisem ning vaidlusterohkem osa tööst õppekavaga seisab seega veel ees.
Kui õppekava jõuab 2010. aastal koolidesse, siis peavad õpetajad selle omaks võtma. „Kui sellega ei tule kaasa 16 000 õpetajat, siis on tulemuseks kaos,” ütleb Tartu Ülikooli pedagoogikateadlane Edgar Krull.
Uus õppekava seab õpetajale kõrgeid nõudmisi: ta peab oskama juhtida arutelu klassis, seostada oma õppeainet teiste ainetega ja olema lapsele sõbralik partner.
