Mida homoaktivistid õigupoolest tahavad?
See puudutab ka viimasel ajal jõuliselt päevakorda tõusnud homoseksuaalsust. Tavalisel heteroseksuaalsel inimesel tekib ausalt öeldes vägisi küsimus, et miks seda teemat kogu aeg arutatakse.
Homosid on ju olnud olemas läbi ajaloo. On olnud kunstnikke (van Gogh), muusikuid (Tšaikovski), kirjanikke (Gide, James, Wilde), väejuhte (Aleksander Suur) jne. Mida siis tahavad need, kes nimetavad end kaasajal homoaktivistideks?
Paremat positsiooni ühiskonnas? Reimo Mets on jurist, see peaks olema üsna suur prestiižne koht. Suuremaid sissetulekuid? Inimene võetakse tööle nagunii selle järgi, kui palju tal on visiooni ja tootlikust ja aeg-ajalt ka karismat (see käib eriti neidude kohta).
Seda, et ühiskond neid aktsepteeriks? Sedagi on juba tehtud. Juba sellest ajast alates, kui esimene omasooihar siin maailmas ringi käis.
Inimesena tean üsna palju homoseksuaale, kes elavad koos ja saavad suurepäraselt hakkama ilma „abielutunnistuseta”. Kristlasena ma aktsepteerin Reimo Metsa või ükskõik millist muud homoseksuaali. Aga! Ma ei saa kristlasena aktsepteerida näiteks homoseksualismi kui nähtust ja seda, mida see esindab.
Kordan veel kord, mul ei ole inimesena mitte midagi konkreetse homoseksuaalse inimese vastu. Ka mul on sugulasi, kes on homoseksuaalid ja ma ei suhtu nendesse põlastuse ega halvakspanuga. Ma lihtsalt ei saa kristlasena aktsepteerida seda vaimsust, mida homoseksuaalid kaasas kannavad, kuna see läheb Piibli sõnaga vastuollu.
Sama teema on ka näiteks geikristlaste kooslusega. Ühest küljest on hea see, et inimesed on kristlased ja neil on usk Jumalasse. Teisest küljest räägivad geikristlased sallivusest üsna palju, kuid samas unustavad ära selle, et seesama raamat, millega enamus neist ilmselt ka tuttav on (ehk Piibel), on homoseksuaalsete suhtes üsna sallimatu. (3. Moosese 18:22 „Ära maga meesterahva juures nagu magatakse naisterahva juures, sest see on jäledus“; 3. Moosese 20:13 „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust“. Või siis midagi ka otse geikristlaste kapsaaeda: Jeremija 7:10 „Ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: “Me oleme päästetud!”, selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?“).
Võib-olla ütleb siin keegi geikristlastest, et Jeesus ju rääkis sallivusest ja kõigi mõistmisest. Jah, seda Jeesus ka rääkis, aga ta ei rääkinud sellest, et liberaalsus saab tema silmis kõige kõrgemaks, Jumalast kõrgemaks, prioriteediks. Peale selle ütles Jeesus ka, et see, kes käsuõpetusest (ehk meie silmis siis Vanast Testamendist) võtab maha kas või ühe tähekesegi ega pea seda millekski, seda ei arvata ka Taevariiki.
Nii et kui Piibel, mida ka geikristlased teavad, peab nende elustiili patuks, siis tehku nad sellest kõigest omad järeldused. Patt jääb ju patuks, ükskõik kui ilusaid lehve me sinna külge ei seo ja kuidas me seda ei nimeta. Ja see pole minu välja öeldud, vaid kõik see on kirjas Piiblis.
Nüüd siis aga “homoabieludest” ja nende tunnustamisest. Ka üks teema, mis tundub olevat üsna võlts. Homoseksuaalsed inimesed on läbi aegade elanud koos ja saanud oma asjadega hakkama ilma igasuguse tunnistuseta. Ütleb ju rahvalaulgi meil siin Eestis, et “ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar.”
Milles siis lugu? Kas see, et olla nii nagu teisedki, et olla riigi poolt tunnustatud paar?
Ma ütlen ausalt ja ilma keerutamata. Riigipoolne tunnustus võib järgneda, lapsi võib saada adopteerida, musta võib rääkida valgeks ja valget mustaks, aga inimsüdant ei saa panna muud moodi tundma. Inimeste südamesse jääb ikkagi arusaam, et abielu on mehe ja naise vaheline asi. Seda ei saa muuta ei seadused ega muu.
See, et mujal maailmas üritatakse inimesi vägisi teisiti mõtlema panna, ei tähenda midagi. Pilt, mis on aegade algusest saadik kujunenud, EI MUUTU.
Ja selles suhtes ei muutu ka demokraatlik ühiskond, sest varem või hiljem muutuvad ka lääne kodanikuühiskonnad sellisteks, et vähemused ei dikteeri enamuse huve. Vähemused on aktsepteeritud ja neil on õigus oma arvamusele, kuid kuna tegemist on ikkagi demokraatliku riigikorraldusega, siis on ka enamusel õigus avaldada enda hinnaguid. Vastasel korral võime nn demokraatliku riigikorralduse lõpetada ja hakata Pol Pothi kombel kõik riisi kasvatama.
Autor on “Pereraadio” hommikuprogrammi juht, Paide Huviteatri näitejuht, 3 lapse isa.
