Meie vaesed orjad
Meie, lapsevanemad, tahame ikka, et lapsed oleksid tublimad kui me ise omal ajal ning viiksid ellu kõik meie täitumata unistused. Sestap suunamegi pahaaimamatuid pisilapsi, kelle ainus teadlik soov on mängida ja emme-issiga koos olla, kõikvõimalikele kursustele. Eriti innukad lapsevanemad panevad oma rinnalapsed juba kolmekuuselt võõrkeelt õppima (see on täiesti võimalik) – mida varem, seda parem. Viiuliga tuleb alustada juba neljaselt. Iluvõimlejad hakkavad treenima koolieelikuna, baleriinid pisut hiljem, aga sisseastumiskatsete ajaks pead juba painduma pooleks ning seetarvis on lapsevanemad vedanud tulevast Kaie Kõrbi maast madalast kõikvõimalikesse võimlemisringidesse. Küllap on teiegi lapse lasteaiarühmas lapsi, kes mängivad jalgpalli, harjutavad mõnd pilli, laulavad ja tantsivad, õpivad võõrkeelt ning käivad mõne maineka kooli ettevalmistusklassis? Sageli võib neid ära tunda tumedate silmaaluste ja tavapärasest täiskasvanulikuma ilme järgi. Kõik on korras, kui tegu on superandeka lapsega – aeg-ajalt sünnib imeinimesi, kellel tuleb kõik briljantselt välja, kelles on ühendatud andekus ja töökus ning kelle sünnipärane rõõmsameelsus ei lase organismil koormuse all kokku kukkuda. Aga ebameeldiva üllatusena ilmneb, et nende osa, võrreldes tavaliste, st normaalsete rüblikutega, on kaduvväike. Paraku meie, lapsevanemad, sellega ei lepi, meie usume kõige ilmse kiuste, et just meie Annist või Paulist saab uus Paganini või president Ilves.
Ja nii nad rügavad päevast päeva mitmel rindel, enamasti teadvustamata, miks. Eduühiskonna mudel ei näe ju ette juurdlemist, vaid pürgimist.
Laps on loomult hea ja püüab oma vanematele (vahel ka õpetajale) meeldida. Kui ta näeb, et ema-isa nii väga neid viisi ihkavad, annab ta endast parima. Aga mis teha, kui tema jaoks on tempo liiga kiire või programm liiga raske? Kui tema vaimsed, loomingulised või füüsilised eeldused ei küüni vanemate seatud standardini?
Kes ei jaksa, heidetakse kõrvale
Me oleme alati varmad hukka mõistma, kui kolmeteistkümneaastased end regulaarselt purju joovad, nende eakaaslased aga narkootikumide illusoorsesse maailma sukelduvad. Me taunime laste agressiivsust ning diagnoosime igal teisel lapsel hüperaktiivsuse. Põhjustesse ei süüvi, peeglisse ei vaata, peavoolust kõrvale kalduda ei julge. Ometi on lugematud uuringud nii Eestis kui ka mujal tõestanud ülepinge, stressi ja mainitud negatiivsete ilmingute seost.
Koolilaste stress, mis kasvavate nõudmiste all aina süveneb, pole siiski ainult meie probleem. Nii selgus 2006. aastal Prantsusmaal tehtud küsitluses, et 46,3% kõigist kooliõpilastest on kogenud vähemalt üht depressiooni ilmingut: pidevat kurbusetunnet, eneseusu kaotust või suitsiidimõtteid.
Piltlikult on tänase koolilapse elu nagu üha kiiremini pöörlev hullumeelne karussell: paar tükki naudivad sõitu, suurem osa hoiab kramplikult kinni ja üritab, süda paha, mitte maha veereda, mõned, kes ei jaksa enam, heidetakse kõrvale.
Laske lastel lustida ja laiselda
Lapsel tuleb lasta ka lihtsalt laps olla – et tal oleks tõeline lapsepõlv, muretu ja lõbus. Küll nad jõuavad hiljem kõik need eluraskused oma õlgadele tõsta, seda enam, et ükski viierida ei garanteeri õnnelikku elu ega isegi mitte edukust. Paljud kooliaegsed oivikud on hiljem kogenud tagasilangust, kui mitte täielikku krahhi, seevastu nii mõnigi muretu kolmeline on nüüdseks õnnelik täiskasvanu, kes teeb tööd valitud erialal ja saab omadega suurepäraselt hakkama.
Ajaleht The Guardian avaldas 2006. aastal IPPR (The Institute for Public Policy Research) läbi viidud uurimuse tulemused, millest järeldub, et tänapäeva lapsed lõpetavad uskumise haldjatesse ja päkapikkudesse keskmiselt kuueaastaselt ehk ligi neli aastat varem, kui seda tegid nende vanemad. Esmapilgul tähtsusetu fakt peidab endas üllatavat tõde: haldjatesse ja muusse seesugusesse uskumine on olulisel kohal lapse arengus, eriti just selles, mis puudutab loomingulisust ja sotsiaalseid oskusi, sh enesekehtestamist ja kommunikatsiooni. Tänapäeval peavad haldjaid ja päkapikke asendama multimeedia ja nutikad vanemad, kes innustavad lapsi „sa pead!” tsoonist välja astuma ning tegelema kujutlusvõimet ergutava tegevusega (isegi kui selleks on vaid fantaasiarikas multifilm).
Prantslased aga näiteks soovitavad alustada filosoofiaga juba algkoolis, kus õpetaja tõstataks klassis küsimusi, nagu „Kas kõike tuleks andestada?” või „Mis on elu?”. Selline lähenemisviis aitavat lastel süüvida iseendasse, analüüsida ümbritsevat ning seeläbi vähendada stressi.
Lapsepõlve õnnelikuks muutmisel võib inspireerida ka E. Buzini raamat „Issi, emme, jätke mulle aega unistamiseks” (1995), kus psühhiaatrist autor julgustab vanemaid laskma oma lastel kõigi nende koolide ja õppimiste, spordiringide ja kunstiklasside vahel ka lihtsalt laiselda, sest just laiseldes tulevad inimesel kõige paremad ideed ja lennukamad unistused.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
