Alustasime DNA testimisega 1996. aastal veterinaaride jaoks. Esimesed testid inimestele tegime 1998. aasta alguses, oma “juuksekarva-testi” hakkasime pakkuma septembris 1998. 2000. aasta alguses panime käima www.DNAnow.com ja oleme meeldivalt üllatunud soodsast vastuvõtust.

Paari nädala eest avasime eraldi sektsiooni Inglismaa jaoks. Oleme siiani (so viimase kahe aasta jooksul) teinud umbes 200 DNA analüüsi juuksekarvade põhjal, kuid peab märkima, et meie poole pöördub üha enam inimesi, eriti viimasel ajal — esimese aasta jooksul tegime vaid 40 testi, järgmisel aastal juba 160.

Mis puutub võimalusse, et inimesed, kes meile testimiseks materjali saadavad, võivad juhuslikult “saastada” näidise võõra DNAga, siis selle vältimiseks teeme kõik testid kaks korda. Meil on DNA analüüside jaoks masinad, mis näitavad väga täpselt igas juuksekarvanääpsus leiduva DNA kvaliteeti ja kvantiteeti. Nahast välja tõmmatud karvanääps sisaldab päris suurt hulka DNAd. Oleks väga raske seda saastada nii et “võõra” DNA hulk oleks suurem kui karvanääpsus sisalduv.

Kui näidis oleks saastatud (meil ei ole seda kordagi ette tulnud), saaksime kergesti aru, et tegemist on näiteks kahe erineva inimese DNAga. Sel juhul me tühistaksime testi ja tulemusi ei väljastaks.

Loomulikult on meie tegevus esile kutsunud debati. Nagu ma olen öelnud: “Kui asjassepuutuv Ema nõusolek oleks igal juhul vajalik, oleks Isadel väga raske testimiseni jõuda juhul kui Ema keeldub nõusolekut andmast.” Vahel saab Ema vihaseks kui teha juttu DNA testist ja keeldub nõusolekut andmast. Teistel juhtudel võib ta keelduda majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt.

Mõnikord, pärast lahkuminekut, võivad Ema ja Isa olla teineteise suhtes vaenulikult meelestatud ja Ema keeldub Isa abistamast ning vice versa. Meil on olnud juhuseid, kus Ema on seetõttu keeldunud aitamast Isal DNA testi teha. Ilma meie teenuseta peaks mees sel juhul taluma suurt pinget ja maksma kopsaka summa, et saada korralik DNA test.

See pole lihtsalt aus nende meeste suhtes, kes avastavad, et nad on saanud bioloogiliselt isaks pärast väga lühikest aega kestnud vahekorda mõne naisega. Neil juhtumitel peaks mees minema kohtusse, et sundida Ema nõustuma DNA testiga. Kohtusseminek ei ole see situatsioon, millesse meie meelset inimesed ja perekonnad peaksid saama kistud.

On fakt, et tänapäeva ühiskond vajab sellist teenust. USAs sünnib 33% lapsi vallalistele isikutele. Inglismaal isegi 35%. Lahutuste protsent on USAs üle 50 ja teised rahvad järgnevad sama statistilist teed. Kaasa arvatud Austraalia ja Euroopa. Sellise teenuse järele on kasvav vajadus.

Kuna aina rohkem inimesi vajab DNA teste, on meie ülesandeks teha oma teenused kiireks ja asjaosalisi võimalikult vähe traumeerivaks; mitte aga kalliks, aegavõtvaks ja stressitoovaks — selline oleks kahtlemata seis, kui me hakkaksime iga kord kõikide asjaosaliste nõusolekut taga ajama.

Mis olukorras peaks Ema sellist sorti informatsiooni Isa eest varjama kuni ta otsustab, et mees on väärt informatsiooni saama? Ema nõusoleku vajalikuks muutmine ei ole iga kord kõikide osapoolte jaoks parim lahendus.

Peaks lisama, et me julgustame võimaluse korral Emasid testis osalema: me pakume võimalust saada testi tulemused märksa kiiremini, et julgustada Isasid kaasama ka Emasid protsessi.

Aga. Me ei näe midagi ebaeetilist või amoraalset oma tegevuses ka sel juhul kui pakume oma teenust meestele sel viisil, et Emade nõusolek puudub.