Mehed mudas
Tagaistmel on kaks seotud silmadega meest — käesoleva kirjatöö autor ja fotograaf Ingmar Muusikus. Juhtpositsiooni on haaranud kaks tüüpi, kellele auto üldse ei kuulu — Eestimaa Looduse Fondi (ELF) tegevjuht Jüri-Ott Salm (roolis) ja ELFi looduskaitsemees Kaupo Kohv (kõrvalistmel).
Ja kinniseotud silmadega meestel pole ideepoegagi, kuhu sõit läheb.
Seda võib ka seotud silmadega aimata, et päike paistab kuklasse, mis tähendab, et sõit viib põhja. Et alustasime Tartust, liigume järelikult kas Jõgeva või Narva poole.
Pikem jorts asfaltteed, järsem käänak, pisut tiirutamist, kruusatee, jälle jupp siledat, parempööre…
Aga siis hakkab Kaupo Kohv kõva häälega rääkima, kuidas puuk teda metsas hammustas ja mis edasi sai jne. Ja mu kurvi- ja käänakuarvestus on totaalselt segi.
Turbamulla ja nõgeste rammus lõhn ninas seisame tunni aja pärast tundmatus võpsikus. Ja kirjurähn teeb kõrgel ladvas terava äkilise soolo.
Silmad on meil endiselt seotud, aga et metsas püsti jääda, liigume nagu revüütrupp, käsi eestantsija õlal. Mind lükkab Salm, Ingmarit pukseerib Kohv.
Ühel hetkel teatab Salm, et ees on meetrilaiune kraav ja et seda ületatakse hüpates.
Pimedast peast pole ma üle kraavide hüppamas käinud. Pingutan mis ma pingutan, aga kas on püksid kitsad või läheb äratõuge kaugelt paku tagant…
Maandun mudas ja näen välja nagu tüügassiga, kes aastaid tallinna loomaaias elas ja kelle nimi mul kahjuks meelest ära on läinud. Elukaaslane oli tal minu meelest Riiast.
