Meeri Ilmar ja detsember 1924
“Poole nelja aegu hommiku tulid Rahamägi ja Sternberg minu juure mängima,” ütles salaviinamüüja Marie Kuum pärast 1. detsembri mässu kaitsepolitseile. “Minu ukse taha oli krants pandud, kes krantsi sinna pani, pole aimugi. See krants oli punaste ja kollaste lipukestega.”
Taraani ja käsivändaga
1924. aasta detsembrisündmustele eelnes Eestimaa töörahva tähtsa organisatsiooni — ametiühisuste üle võtmine kommunistide poolt. Jaanuaris-veebruaris arreteeriti riigivastaselt kihutustöölt tabatuna üle saja kommunisti (149 kommunisti protsess). Korteri-, töö- ja rahakriisi tõttu oli III Internatsionaali platvormil Eestis mõnevõrra pinnast, nimetatud platvormi järgi pidi ka Eesti muutuma Nõukogude “töörahva” vabariigiks. 1922. aasta rahvaloenduse aegset Eestit võiks võrrelda 1989. aasta Eestiga: mõlemal aastal oli selge, et suured sõjatehased / liidutehased kaovad ja osaliselt jääb tööliseid tööta.
Kunagi pole aga uuritud näiteks Amanda Sipelkinga tegevust. Sipelking (1898 — oli elus veel pärast 1938. aastat) oli jaanuaris 1925 maha lastud kommunistliku haritlase Rudolf Veimeri andmetel “endise riigikogu liikme Jaan Tomp’i kodanline naine”. Kommunistlik poliitik, Ametiühisuste Kesknõukogu endine esimees Jaan Tomp oli vangis pea kogu 1924. aasta. Et alles 1923. aastal oli mitu vangi eeluurimisvanglast edukalt põgenenud, saatis Sipelking 5. novembril 1924 kriminaalkurjategija Eduard Anna p. Funki kangi, taraani ja käsivändaga lõhkuma Tallinna Karistusvangla müüri, et Tomp, Hendrik Allik jt. võiksid tekkinud avast välja pugeda. Ettevõtmine oli äärmiselt naiivne, pidid nad ju lahti lõhkuma mitu rida tugevat umbset Rapla tellisetehase tellist. Sellepärast küsime, kes olid siis need naised, kellele tuli pähe niivõrd naiivseid mõtteid? (Tegelikult tulid need pähe küll juhtidele, kuid Sipelking oli üheks lüliks nende konkreetse teoks tegemise juures.)
Usklik ja rumal mees
Eestimaa Kommunistliku Partei naised olid fanaatilisemad kui mehed, sellest on palju juttu olnud. Kuid allakirjutanu ülesandeks on konstrueerida tõeline 1924. aasta seebiooper.
Funk oli usklik ja rumal mees. Ta oli sitsivabriku töölisnaise Elvine Semei peigmees. Ta oli hiljuti sunnitöölt ära karanud. Elvine Semei oli Tallinnas hästi tuntud, mispärast, ei tea.
Funki unistuseks oli näha põrandaaluste juhti Jaan Anveltit. Niisuguseid põrandaaluste juhtidele võõraid tegelasi nagu Funk ei lastud isegi teisejärguliste salakorterite ligidusse, sedalaadi kullerid-käskjalad nagu Sipelking talutasid neid mööda sügisõhtuseid kesklinnatänavaid, peaasi, et nad mõne olulise koha lähedusse ei satuks. Saadetav isik anti üle teisele ja siis kolmandale. Tina uulitsa alguses viis käskjalg endise sunnitöölise nii kaugele, et ta võiski näha Jaan Anveltit. Funk küsis, kas see pikk seltsimees seal ongi Anvelt. Võimalik, vastas Anvelt salapäraselt.
Nüüd küsime: kui Funk oli Elvine Semei peigmees, mispärast ta siis ei elanud Kompassi tänaval Elvinekese juures, miks elas ta Suur-Tartu maanteel Ametiühisuste tarvitajate ühisuse kaupluses uhke pika brüneti Jenny Tenno juures? Preili Tenno (tööliste spordiseltsi “Herkules” kirjatoimetaja, üksvahe ka majateenijate ametiühisuse esindaja) töötas just seal.
Tark mees vahetab alati naisi
Nagu öeldakse, poolel teel ära hobuseid vaheta, aga naiste kohta see ei kehti, sest kes keelab tõelisel machol neid vahetada? Kriminaalkurjategija Eduard Anna poeg Funk teadis hästi, mille peale ta läheb, kui hakkas semmima põrandaalustega. Risk oli suur, aga Vene tänava karistusvangla ründamise eest saanuks Funk 30 000 marka (peaaegu neljakordne lihtpõrandaaluse honorar). Kahjuks ei jõudnud ta enne mahalaskmist sellest rahast midagi kätte saada.
Paljude põrandaaluste jaoks pööras elu pärast aastavahetust 1924 / 1925 ette helgema poole ja nad said Nõukogude Venemaale reemigreeruda. Räägime nüüd meiegi kirjandusest.
Kolmekümnendatel aastatel avaldas Jaan Anvelt Leningradis romaani “Linnupriid” (algse pealkirjaga “Tiblad”), milles kirjeldas põrandaalust elu Eestis 1921-1923.
Kes oli Meeri Ilmar?
Romaani tugevaimaks ja meeldejäävaimaks kujuks sai naisarst Meeri Ilmar, kes oli teadmishimuline ja haritud naine ning keda armastas sürrealistlik ja dekadentlik luuletaja Vidrik Virbus. Meeri Ilmar oli pärit mõisameeste hulgast (kiltrid ja kõrtsmikud) ning varajases nooruses ilmutas ta nii kohutavat teadmisjanu, et poisid pidid ta suisa juustest “raamatute juurest eemale kiskuma”. Hilisematel aastatel olid ta juuksed nii ilusad, et see härra Virbuse käed lausa värisema võttis; seltskondlikel olengutel lähenes Virbus Ilmarile väga ettevaatlikult. Sellepärast mõjus Meeri Ilmari vangistamine kommunistlike ideede eest ta truimale austajale nagu külm dušš.
Virbus saatis Ilmarile vangistusse niisuguse lasu tavaari, et mitu kongi sellest otsekui nuumale jäid. Neiu vastab talle häbistava kirjaga, ta nimetab kõrgelennulist luuletajat töörahva kannatuste seljas elajaks, peab teda kaudseks süüdlaseks selleski, et kaitsepolitseis ülekuulamistel-piinamistel väidetavalt naiste rindadesse lõigatakse. Masohhistliku naudinguga loeb Virbus ikkagi üha ja uuesti neid ridu ja Anvelt (kirjanikunimega Eessaare Aadu) muudkui kirjeldab.
Siin avaldub Eessaare Aadu tõeline suurmeisterlikkus: ta oskab kirjeldada mehe perversseks muutunud tundeid, kuid mitte neid labaselt seletada, seletused ilmnevad pigem implitsiitselt teksti sees. Kuid kes võiksid siis olla nii oskuslikult lahti seletatud naisekuju prototüüpideks?
Stein-Anvelt
Sipelking oli selleks prototüübiks liiga prosta, oli ta ju vaid Nõukogude Liidu omanduses oleva tööstuse “Dobrofloti” üks perenaistest. Semei ja veel mõned tegelased ametiühisuste naiskomisjonist olid liiga upsakad. Meeri Ilmar võis olla vaid Alice Stein (elukoht enne 1. detsembrit Laulupeo 8-13), kellele Jaan Anvelti pilk oli jäänud juba enne detsembriülestõusu ja kellest hiljem Anvelti naine ja laste ema saigi. “Tema… siiski mitte ükskõikne ei olnud nende kahe selge silma ja väikse kindlate joontega suu vastu,” kirjeldab Eessaare oma teoses “Linnupriid”. Tunnemegi selles kirjelduses ära Alice Leevaldi varjunimega (ja hiljem kodanikunimega) Stein.
Daamilik oli Stein küll kogu aeg, kuid põetajaks sai ta alles 1. detsembril. III ülestõusnute pataljon võttis hommikul kella seitsme ajal üle Balti vaksali. Ülestõusnute peale saadeti allohvitseride kooli kaks rühma kolonel Hermann Rossländeri juhtimisel. Kõik ülestõusnud tulistasid jaama sammaste tagant, kust väljus Anvelt ja hüüdis saabuvale sõjaväeüksusele: “Ärge laske! Omad!” Seda kuuldes jooksis Rossländer ette, et asja oma silmaga kaeda, kuid sai kuuli jalga.
Stein põetas
Mõnikümmend minutid hiljem andis Anvelt ülestõusnutele käsu taanduda töökodade juurde. Anvelt oli seal oma alluvatel käskinud rääkida tööle tulnud töölistega, et needki “töörahva kasuks” relvad haaraksid, kuid keegi ei võtnud vedu ja kommunistid tulistasid nende pihta. Pärast seda taandus Anvelt ühes sõbraga mööda Telliskivi uulitsat äärelinna poole ja lasid tee peal maha mereväekapten Karl Sterni.
Pääsenud mässajad hargnesid teedel seisvate rongikoosseisude vahel. Pärast seda aga, kui mõned putšistid sealsamas vastupanu osutasid, hukati (tapeti tulevahetuses?) edasiste ebameeldivuste vältimiseks vana depoo põhjapoolse otsaseina ääres paari täpse revolvrilasuga vasakule küljesse ning pähe mässuline rööpmeseadja Gottlieb Tsirkel. Muuseas tehti Tsirkli hukkamise kohta seina peale kaks nädalat hiljem suur punane rist, mis aga kohe lubjaga maha kustutati.
Sama päeva, 12. XII õhtul kell 17 oli suur punane rist taas samas kohas. Ei eesti ega nõukogude historiograafia ole Tsirkelisse puutuvaid sündmusi kunagi meenutanud.
Kui nüüd mehed taandunud olid, ja salakorteritesse laiali pudenenud, siis jätkus Steinil põetamistööd küll.
Rooba ja Roobas
Sõja-Revolutsioonikomitee juhile Valter Kleinile ulualust ei jätkunud ja nii pidi ta haavatuna külmetama ühes küünis. Klein oli ülestõusuplaani üks peamisi väljatöötajaid ja oli kummaline, et ta klitška oli Roobas, samas kui Anveltit lihtsamalt Roobaks kutsuti. Nii võisid ju lihtülestõusnutel koodnimetused hoopis sassi minna!
Selleks ajaks, kui Klein kommunistidele ustavate arstide kätte jõudis, oli ta külmetusest tekkinud neerupõletik juba üsna kaugele jõudnud ja tal tuli maha surra. Preili Stein (kirjanduses Meeri Ilmar?) ei jõudnud ravida ka teist prominentset ülestõusnut, endist Riigikogu liiget Arnold Sommerlingi.
Sommerling langes rabeldes politsei kätte. Mahukas toimikus ERA 921/1/414 leiame keskel kriminaalpolitsei ametniku Veemi ülevaate V politseijaoskonna ründamisest Paldiski maanteel. Seal leidub ka kirjeldus tugevasti seotud peaga mehest, kellel valgete sidemete alt verd immitseb, kes saabub politseijaoskonda ja ütleb: “Sõjaministeeriumis sain kuuli pähe, aga enne seda sai seal kõik segi pekstud.” See oligi Arnold Sommerling, “Eesti Trotski”.
Parteiteoreetik Eduard Kägu julges pärast ülestõusu peahaavaga hoopis arsti juurde minna. Tema isik tuvastati ja ta lasti juba järgmisel päeval sõjaväljakohtu otsusel maha.
