Meelis Lao: Imelike inimeste ja seaduste Eesti
Valimiste eel kuuldus lubadusi, üks ilusam kui teine. Keegi arvutas nende luuleliste unelmate hüpoteetilisi maksumusi; keegi hõiskas, et kohe läheb kõik uuesti lahti; keegi lisas, et kohe on kõik jälle odavam.
Valimised on läbi ja juba teatab üks rahva soosikutest avalikult ja valjuhäälselt, et võimu nimel võib lubadustest ka loobuda! Rahvas on vait - harjunud ja leppinud sellega, et ka nii võib.
Ühes artiklis kurdab tegevkohtunik, et tema ei allunud politsei ja prokuröri survele teab-mis-kokkulepete sõlmimiseks ja nüüd on hädas, et prokurör kiusab teda omakorda uurides kohtuniku põhjustatud liiklusõnnetust! Teisisõnu - tegevkohtunik tunnistab, et pole mingit võimude lahusust ja teie, kergeusklik rahvas, kuulake seda, mida „räägib" raadio ja „kirjutab" leht. Aa-jaa, ja mida „näitab" televisioon kah. Meedia kujundab arvamuse ja tundub olevat kõikvõimas, sest rahvas sööb valikuta kõike, mida talle pakutakse.
Pakutav aga ei ole fondue, vaid strateegilistest varudest mahaarvatud 40 aastane burger. Tuleb meelde juhus, et 1950ndatel tuli kuskilt Eesti kolkakülast julgeolekuorganitele „signaal", et seal tegutsev vaenulik propagandist levitab „laimu" Nõukogude korra kohta. Asja hakati uurima ja selgus, et tegemist oli tavalise külamehega, kes poolkirjaoskamatuna oli siiski muretsenud raadio ja kuulas lihtsalt „valet" jaama ja rääkis kuuldut küla peal edasi. Seadistati raadio „õige" jaama peale ja Lääne mõjuagendi asemele tekkis külla tasuta ruupor, kes raadios kuuldut taas kõigile edasi rääkis, siis aga juba „õiget" asja.
Kiiruga võeti äsja vastu maavarade seadus, mis sülitab kohalikule elanikule Tuhalas ja selle ümbruses, kes arvab, et kodukoht ei ole rahas mõõdetav killustikuhunnik. Ma ei pea end mingiks muusikaspetsialistiks, kuid Urmas Sisaski plaati olen eemal olles vahel kuulanud ja mul on hea meel, et meil selliseid inimesi on. Valiti ta ka aasta muusikuks ja äkki loodeti, et „tänukoorem" ei luba tal kaevanduste osas enam suud lahti teha, aga õnneks läks eksiti. Jälle - kui muusik, väga tubli. Kui kodanik aga - kuradi tüütus!
Aga asju juhtub kogu aeg! Parlament võttis vastu seaduse, mis põhiseadusest ja rahvusvahelistest inimõigustest mäekõrguselt üle - nüüd pole vaja mingeid lubasid, et jälitada, pealt kuulata ja teha, mis pähe tuleb! Seadustega on meil mitmeski mõttes segadusi rohkemgi.
Olemata jurist, on üsna selge, et kasvõi meie mitmed Tallinna linnas tegutsevad parkimiskorraldajad (mida nad korraldavad, on mulle igatahes arusaamatu) askeldavad maal, mis on planeeringu kohaselt sotsiaalmaa ja sellel pole teadupärast mingit äritegevust lubatud ja nii on vastatud minu endagi mitmetele järelpärmistele, mis puudutasid ettevõtluse võimalust nimetatud maa-aladel.
Päris põnev, kes ükskord lõpetab selle segaduse? Iseloomulik oli valimiste võidujooksus, kuidas üksikkandidaate ühiselt eirati ja neile kõikvõimalikke takistusi tehti ja otsustajate hulka pääses mõnigi, kes mõnest nn üksikust ligi 10 korda vähem hääli sai. Eriti küüniline - „kaotajalt" võeti ära ka tagatisraha ja see kallatakse ju suuremeelselt teise käega võitjale otse tasku!
Imelik igatahes.
