Meelis Atonen: Vasakpoolsusele on alternatiive

Kümmekond aastat tagasi, parteide tekkimise ajastul, oli Eestis ebapopulaarne olla nn parteiskaala vasakul tiival. Võidujooks käis parempoolsemate kohtade nimel, häbelikult oli mõni erakond nõus end tsentristlikuks nimetama. Tõsi, ega valijadki vasakpoolseid hellitanud. Liiga värske oli mälestus punasest ajast, mida ekslikult vasakpoolsuse ajajärguks peeti, aimamata, et totalitaarsed režiimid parteide vasak-paremskaalale sootuks paigutamatud on.

Oli kapitalismi algusjärk Eestis ning igaüks võis unistada, unistada ennast rikkaks ja edukaks, sõltumatuks riigist. Kõik olid näiliselt võrdsed, ühtmoodi räsitud ja väsinud riigi sunnist ning ihkamas vabamat õhku. Parempoolsetel oli vabadust ehk kõige rohkem pakkuda.

Euroopaski oli XX sajandi viimase kümnendi algul parempoolsus moes: Inglismaal polnud midagi kuulda leiboristide kolmandast teest, Saksamaal olid Kohli hiilgeajad, Rootsis tõusis Bildt, Hispaanias oli kasvamas tegijaks Aznar.

Mis on siis juhtunud, et enda nimetamine parempoolseks ei taga enam lihtsat edu? Miks on Eesti valija meelt hoopis lihtsam võita juttudega ümberjagamisest ja sotsiaalsusest?

Mõnus on ennast rahustada, et poliitiline edu on võrreldav Ameerika raudteega: teatud aeg, kui istud opositsioonis, liiguvad avaliku arvamuse gallupid üles, samas kui võimukoalitsioonis riiki valitsedes ja ebapopulaarseid otsuseid vastu võttes ning vigu tehes, tuleb paratamatult leppida populaarsuse langemisega. Ehkki selleski mõttes on oma loogika, pole see kogu tarkus.

Eesti poliitiline skaala hakkab normaalsel kujul välja kujunema. Valijate pelgus vasakpoolsuse ees on kadunud, kümme aastat on selleks piisav aeg olnud ning poliitikud, nähes valijaid riigikeskseid mõtteid heietamas, liiguvad turuga kaasa. Valijad ei unista enam kiirest edust ja rahulikust rantjeepõlvest, pigem on leitud oma koht ühiskonnas ning mõistetud, et enamik inimesi jääbki elama niinimetatud keskmise inimese elu. Paraku pole meie keskmised veel jõudnud paljuräägitud jõukasse keskklassi ning seetõttu ootavad abi riigilt. Ongi viljakas pinnas vasakpoolsusele.

Eksivad need, kes arvavad, et vasakpoolsed saavad nüüd Eesti poliitilisel maastikul igavese eelise. Kõik sõltub siiski konkreetsete poliitiliste jõudude tegevusest. Toetuste suurendamiseks vajatakse lisaraha. Mõnda aega võib riik ju võlgu elada, aga ühel hetkel peavad vasakpoolsed rahajagajad hakkama makse tõstma. Selliste sammude tagajärjed on prognoosimatud mitte ainult majanduslikult, aga ka valijate eelistuste koha pealt. Käe oma tasku sirutamist riigi poolt, ükskõik kui üllasteks eesmärkideks, ei pea õigeks ka abi ootajad. Nii pole ka vasakpoolsuse ümberjagamise ideoloogia igavese õnnega kindlustatud.

Miks peaksid parempoolsed kogu seda protsessi jahmunult suu lahti pealt vaatama? Oma ideele truuks jäävad liberaalid ja konservatiivid otsivad kindlasti võimalusi oma sihtgrupi laiendamiseks, kas siis üldiselt populaarsete ideede kilbile tõstmise, uute väärtuste otsimise või seniste ideede parema tutvustamisega.

Kõige olulisem tegur on siiski inimesed. 1995.aastal võimule tulnud KMÜ oli oma olemuselt vasakpoolne vastand tollasele Isamaale. Lõppu me teame: KMÜ riismed said napilt järgmisesse parlamenti, ilus populistlik vasakpoolne mänguasi oli klirinal purunenud. Kui täna on parempoolsuse ühed esinduskujud Jüri “Ise Olen Kõige Targem” Mõis, Toivo “Lumme Teedeehitaja” Jürgenson ja Mart “Täpsuslaskur” Laar, seisavad nende aatekaaslastel ees rasked ajad. Kui poliitikud järeldusi teha ei suuda, on nad suurimad ohud enda esindatavale aatele.

Ja nii jätkub heitlus poliitilisel maastikul: kord on Vestmann peal ja Piibeleht all, kord vastupidi. Nii on igas heitluses, ka poliitilises. Kui kümmekond aastat tagasi oli paljude poliitikute (muide, osa neist on täna vasakpoolsed) lemmikfraas: “Parempoolsusele pole alternatiivi”, siis täna võib öelda, et kõigele, ka vasakpoolsusele on alternatiiv.