Meego Remmel: Seksikas kultuur - lähted ja lõpped

 (40)
Meego Remmel: Seksikas kultuur - lähted ja lõpped
Corbis/Scanpix

Eesti kultuur on seksualiseeritum kui kunagi enne. Rääkimata euro- või globaalkultuuri seksualiseerumisest ei ole selle nähtuse lähted ja lõpped arusaadavad. Elame ja liigume maailmas, mis on suurem kui omal ajal neitsilikule Maarjale pühendatud kodune maatükike. Internet ühendab meid kaugelt vabamalt kui Schengeni ruum. Ometi võib täheldada ühes väikeses ja suhteliselt kiiresti muutunud kultuurimudelis, nagu seda on eesti oma, kultuuri kui niisuguse seksualiseerumise tunnuseid ning selle tulemusi üldisemas, sotsiaalpsühholoogilises plaanis.

Seks – tabu või norm?

Vanasti olevat seks olnud tabu. Täna otsekui norm. Kui sa ei seksi, pole sind olemas? Eks teati ju vanastigi, mida seks tähendab, ent see polnud kese, mille ümber kogu elu pöörles. Nii näikse täna.

Esimese sajandi roomaliku antiikkultuuri kontekstis elanud Jeesuse kommentaar omaaegsete juutide elus tehtud kompromisside kohta - „see kuri ja abielurikkuja sugupõlv!“ - kaotas vaevalt et tähendust keskajal või uuemal ajal. Kiriku mõjul (aga miks mitte ka barbarite ja moslemite vallutuste kaasmõjul) kaotas siiski roomalik lõbujanukultuur Euroopas oma tähendusrikkuse. Verine gladiaatorite live-show kadus areenilt ning pedo-, homo- ja heteroseksuaalsed orgiad unustusehõlma.

Seesmiselt võeti omaks teistsugused väärtused. Täna räägitakse tagasivaateliselt läänemaise kultuuri kristlikest juurtest. Võimalik. Humanism kasvatas igatahes neile juurtele inimese kui keskseima väärtuse võrsed. Totalitaarrežiimidele vastandunud inimõiguste maailm hakkas selle järgi vilja kandma alles 20. sajandi teisel poolel. Just siis tuli esile ka seksuaalrevolutsioon.

Selle järellainetus jõudis Eestisse laulva revolutsiooni aegu – mäletame veel noid koperatiivide eraäri algusaegade putkamajanduse vaateakendele asetatud must-valgeid maajalikke seksuaalelu saladusi avalikustanud ajalehti? Tollal siiski veel abielluti ja tehti lapsi pereeluks ning usuti oma rahva jaoks suuremat ideed kui suguti- või ninaesine. Armastati inimest, mitte tema organeid, erootilist kujutluspilti või vabalt ettekujutatava sugukire rahuldamist ennast. 1990ndatel toimusid aga pöördelised sündmused. Estonia viis põhja palju kalleid inimesi. Ja asju. Vahepeal said asjad siiski inimestest tähtsamaks. Asi seegi, kui inimene kaubaks läheb. Prostitutsioonist rääkimata, meedia on loonud kujutluse seksuaalselt atraktiivsest inimesest. Kui sa ei ole seksikas, ei lähe ka kaubaks? Õige, herbertmarcuselikus ühemõõtmelises turumaailmas.

Seks: vahend- või püsiväärtus?

Pole selge, miks, aga meie geenid ei teadvusta meile, mida uurib tänane teadus. Nimelt, miks ikka tahetakse näha välja või enda kõrval suurte rindadega (laste kandmiseks ja toitmiseks lopsakas) kosmeetiliselt meigitud (nooruse-, seega parimas sünnituseas) heledate juustega (seega elujõuline). Mehedki vihuvad trenni teha, et omada seksimat keha (mis ütleb naisele alateadlikult, et taoline mees peab olema elujõulisem). Seksikus on saanud eesmärgiks omaette. Seksist on saanud seks seksi pärast. Väärtusteoorias nimetatakse seda väärtuste pettepildiks. Vahendväärtusest on saanud omaette väärtus. Nii saab inimene petta, kui hakkab kujutlema, et raha on eesmärk, mitte vahend. Seda teab igaüks, kes majandusega vähegi kokku puutunud.

Samuti saadakse petta seades seksi elu eesmärgiks. Psühholoogid kirjeldavad sarnaselt seksuaalsõltuvuse kujunemislugu. Sellest ei taheta aga palju rääkida, kuna tekib küsimus, kas kroonikalik ajakirjandus pole ka äkki seksuaalsõltlaste esiletuleku meediakanal. Eetikas kirjeldatakse hedonismi paradoksi. See tähendab, et seades naudingu elu eesmärgiks, ei ole nauding selle viimses tähenduses saavutatav. Seda aetakse kogu aeg taga. Ja jäädaksegi ajama. Just nii võib saada seksuaalsõltlasest pedofiil või keegi veel hullem. Ta otsib ikka rabavamat rahuldust. Kusagil on aga piirid. Saades üks kord püsiväärtuste piiririkkujaks, pole teine kord enam probleemi. Rahuldus, mida püsiväärtused võivad kinkida, läheb nii või teisiti kaotsi.

Rahulolu eluga ja inimlik õnnelikkus tuleneb aga nimelt püsiväärtuste järgi elatud elust. Paradoksaalsel moel on nauding õnnelike suhete kõrvalprodukt, mitte vastupidi.

Mida tähendab seksikas käekott ja auto?

Loe veel

Seksualiseeritud kultuuri keelt on raske mõista, kui ei võeta omaks paradigmanihet väärtushoiakutes. Kui keegi ütleb, et seks on lahe, võib üks mõelda oma kõige intiimsemale lähedussuhtele abikaasaga, teine juhuslikku laadi jadasuhetele tänavakokkulepetes. Kui räägitakse seksikusest, on see mõistetav inimeste ligitõmbavuse tähenduses. Kui räägitakse seksikast käekotist või seksikast autost, müüakse aga teatud kaupa või moodi, manipuleeritakse alateadlikult inimelu sügavamate allhoovustega.

Mehed teavad hästi, et poolpaljad naised ja kalendritüdrukud kuuluvad autoshow või rehvireklaami juurde pilgupüüdmiseks, mitte olemuslikult. PR-tööstus teab ja kasutab seda veelgi paremini. Pilguheitja arvel. Kultuuri seksualiseerumise märgiks pole ainuüksi kenade kaunitaride võimalikult napp riietus või igapäevaselt kolletavad uudised kellegi ootamatust rinnapaljastusest. Suunamärk on ka homoerootilise reklaamikeele kasutuselevõtt.

Pedofiilia piiriga veel mängitakse mõttes. Seks seksi pärast pärast kohtab ometi sarnaselt sõltuvuskäitumisega paradoksaalset hedonismi: kuhu edasi? Kui kõik peab olema seksikas ja mis ei ole seksikas, pole väärt olemist, siis seisab seksualiseerunud kultuur epistemoloogilise kriisi lävel. Kõike ei saa seletada seksi kaudu. Freud tunnistab oma päevakirjades igatsust olla tõeline pereisa ja tunnetada oma juudi kultuuritausta juuri. Nii ta Austriast lõpuks põgeneski. Tema tuhaurni Inglismaal sai 12 aastat hiljem asetatud ka tema eluaegse abikaasa tuhk. Midagi peab veel olema, mis inimelule tähenduse annab.

Otsitakse suhteid, mitte seksi

Ameerikas tehtud uuring näitab, et tütarlapsed, kes alustavad varajases teismeeas seksuaalelu, kalduvad pärinema ebaterve isasuhtega pere(tuse)st. Tervete isasuhetega tütarlapsed ootavad õiget aega õige armastuse jaoks. Ka mis tahes vormides seksuaalsõltlasi on pahatihti mõjustanud nimelt isasuhte probleemid. Nii hakkavad poisidki juba varakult otsima seksuaalseid suhteid. Kuna eakaaslastest tütarlapsed on nendest arenenumad ja sageli teadlikumad, võidakse sukelduda pornomaailma, halvemal juhul hakatakse ahistama endast nooremaid tüdrukuid või poisse. Võidakse osutuda ka ise mõne sarnase kujunemislooga mehe seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Sarnaseid kogemusi kantakse hinges ja ihus kogu elu, sängitades end lõpuks mingi väljakujunenuma seksuaalse sättumusega suhetesse. Üha enam seksualiseeritud „kultuurikoer“ lakub siiski paljude peremeeste ja perenaiste valusaid haavu.

Vähesed otsivad abi seksuoloogilt. Viimased aga tunnustavad, et seksuaalprobleemid pole tavaliselt iseenesest seksuaalprobleemid, vaid suhteprobleemid. Kui suhted paranevad, terveneb ka seksuaalne elu. Ka sõltuvuskäitumise uurijad leiavad, et inimene otsib viimselt suhteid - neid leides on valmis lahti laskma ka sõltuvusorjuse külge klammerdumisest. On's seda võimalik üldistada tervele kultuurile? Mitte iga inimese, vaid kultuuri kui terviku tähenduses: et kui seksualiseerunud kultuur hakkab uuesti otsima terveid ja püsiväärtuslikke suhteid, julgetakse lahti lasta ka kramplikult suhete asemel kinnihoitud seksuaalse õnne muinasjutu kinnisideest?

Ja kui hedonismi paradoks kehtib, siis peaks just taolise lahtilaskmise kaudu tegelikustuma see, millega iga muinasjutt (ja miks mitte unelmate armastuselugu) on mõeldud lõppema: et kui nad veel surnud pole, elavad nad tänagi õnnelikult koos. Kumb on muinasjutulisem: elada suhetele või seksile?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare