Meego Remmel: Mida siis sina usud?!
Collins küsis: „Kuidas te võite nii suure rahuga surmale vastu minna?“ Vastuseks kuulis ta, et ei minda vastu mitte surmale, vaid kohtumisele elava Jumalaga! „Kas te tõesti usute seda?“ küsis mees. „Loomulikult,“ vastas vanamemm, kostes: „Aga millesse siis sina, pojakene, usud?!“
Teadlane ütles, et põgenes seepeale palatist, kuna ta ei olnud kunagi lõpuni mõelnud, ega vastanud küsimusele, millesse siis tema usub? Seepeale hakkas ta kirjandust lugema ning teaduspõhist vastust otsima, miks ja kuidas saab üks lihtne kristlasest vanamemm minna surmale vastu palju suurema rahuga kui tema kaaspatsiendid, kes Jumalasse ei usu.
Geneetika ja meditsiini hea tundmine talle vastust polevat pakkunud. Psühholoogias ei olnud samuti kuigi loogilist seletust. Küsimus oli usus. Nii sai aga Collinsist kristlane. Tänaseks on endine ateist kujunenud veendunud usklikuks. Maailmakuulsa teadlasena julgeb ta oma usku tunnistada kogu teadusmaailma ees.
Paar aastat tagasi avaldas National Georgraphic tema kui kristlasest teadlasega intervjuu, kus teda usutles üks tuntumaid ateistlikke teadusajakirjanikke. Viimane küsis, kuidas ta saab uskuda, olles tõsiseltvõetav geeniteadlane? Collins vastas: „Teadus saab vastata vaid küsimustele, mis ja kuidas, ainuüksi uskudes võib leida vastuseid küsimustele, miks ja milleks üleüldse kõik?!“
Pühadeaegu sageli loetavamaks muutuv piibliraamat kinnitab: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.“ (Rm 10:8-9)
Mõni kevad tagasi viibisin üle mere Norrköpingis. 3000 aasta eest, kui jää neilt aladelt sulas ning suured kivikaljud merest välja hakkasid ulatuma, tulid inimesed toonaste paatide ja laevadega neile kaljudele palvetama. Mida ja keda nad palusid, pole täna enam täpselt selge. Aga väikest aimu annavad kaljurahnudesse kraabitud 3000 aasta vanused kaljujoonistused. Nii võib leida hulgaliselt pilte loomadest või ka nende jalajälgedest, kuna loomad andsid noil aegadel inimestele elu.
Vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi, on meie eelkäijad kraapinud kivimeisse iseennast ja kujutanud ka oma laevu, otsekui märkimaks järgmistele inimpõlvedele, et nemadki on olnud, et kogeda lisaks kõigele inimlikule ka midagi igavikulist. Usk edasikestmisse vaatamata surmale ongi olnud inimkultuuri arengu ja religioosse elupraktika alatiseks kaasosaliseks.
Seistes neil iidsetel rahnudel, jalge all aastatuhandete vanused märgid inimelu, usu, lootuse ja armastuse suurimatest igatsustest, märkasin viimaks ühel kaljuserval olevat kivisse kraabitud kahed kõrvuti asetsevad inimese jalajäljed, ühed väiksemad, teised suuremad. Nad olid seisnud suure kaljurahnu äärel, näoga mere poole. Mees ja naine, isa ja poeg, ema ja tütar — kes teab? Igatahes oli üks aastatuhandete eest elanud inimpaar tundnud vajadust jäädvustada oma kokkukuuluvus.
Nende arhailises usus ei pruukinud olla kindlust veendumustes, kuidas elu läheb ja kes või mis valitseb pärast surma. Aga nad lootsid kõigele vaatamata, et nende elul oli suurem tähendus kui üksainus jäljepaar inimarheoloogilises järjepidevuses…
2000 aastat pärast Jeesuse elu, ristikannatust, surma ja surnuist ülestõusmist leiavad Collinsi taolised inimesed sootuks kindlama usu, lootuse, armastuse perspektiivi. Sõnum, mida ülestõusmispühadel ikka ja jälle kuulutatakse, on üle aegade rõõmusõnum: me ei pea oma surelikkusele ja surmale üksinduses silma vaatama, vaid võime usaldada Jumalat, kes on läkitanud oma Poja võitmaks inimeste usku ja lootust igavesele elule. Me oleme päästetud, kui vaid usume. Aga seda mitte niivõrd enam usus omaenda jalajälgede kestvusse kivirahnudel, vaid „et Jeesus on Issand“, st ta valitseb üle kõige, ka üle surma.
Aga mida siis tähendab olla elus ja päästetud enamale kui üksainus jäljepaar inimajaloolisse unustusse vajuva elu ja surma paratamatuses? Päästetud saamine tähendab piiblitekstides seda, et meie personaalsed inimlikud ja jumalikud suhted jätkuvad vaatamata surmale. Sellist päästmist pakub maailmausunditest viimselt vaid usk Jeesuse lunastuslikku ülestõusmisse surnuist. Üheski teises religioonis samasugust päästmist ei ole. Olen sellest aru saanud nii eri usundeid uurides kui ka neid õpetades.
Olen veendunud, et Albert Schweitzeril oli õigus, kui ta ütles, et kristlus on maailma võimsaim lunastusreligioon. Viimselt adusin selle tõelisust omaenda ema surivoodi juures, kui ta lahkus sügavas usus ülestõusmisse ja igavesse ellu Kristuse nimel ning me kogu perega üksteisel kätest kinni hoides laulsime ja palvetasime: Jäägu Jumala rahu Su üle… Nii jätsime ta Jumalaga, nagu eesti keeles ja meeles nii kaunilt väljendutakse, mitte pelgalt oma kaduvate mälestustega. Ülestõusmispühadel meenutame pereringis: „Ükskord oleme me üheskoos nagunii!“
Mõned pühadeaastaringid tagasi kirjutas Ülo Mattheus Delfisse arvamusartikli pealkirjaga „Ilusate asjade püha“. Ta tahtis öelda, et ei näe Suures reedes ja Ülestõusmispühas lõppkokkuvõttes muud väärtuslikku, kui inimestele meeldivate ilusate ja värviliste asjakeste pühasid. Usk Jeesuse surnuist ülestõusmisse näikse olevat uskumatu. Pigem eelistavat ta uskuda, et Jeesus võeti ristilt maha poolsurnuna, turgutati elule ning saadeti siis elavana inimestele end näitama, viimaks ka Saulusele, kes selle silmipimestava kogemuse ajel sai Pauluseks ning lõi „uhke müüdi tema ülestõusmisest ja lahkumisest taevastesse sfääridesse. Sest „ülestõusnud” Jeesust ei hakka ju keegi otsima ega taga kiusama.“ Nii uskuvat ta pigem, et Jeesus sai rahulikult vanadussurma surra, elades vaikselt kusagil Indias suure pere isana, kuni jõudis ikkagi kätte aeg ka surra…
Ma ei tea, kumba eelistaks oma surma hetkel uskuda tänane lugeja, kas tõdemust, et oled läbi elu tähistanud lihtsalt üht ülomattheuslikku ilusate asjade püha, olgu või koos danbrowniliku kultuslooga da Vinci koodist, või et oled tõepoolest jäägitus usus söandanud haarata pühakirjalisest päästeloost franciscollinslikku ateismi ületavas tähenduses, kus nii elu- kui surmakogemuse keskmesse asetub pigem Jeesuse ülestõusmine surnuist, päästes inimese paratamatust surmahirmust läbi usaldusliku igavese elu lootuse?
Mida siis sina usud?
