Meego Remmel: Inimväärikus — mõttekas või mõttetu?
Samaaegselt aga seisame küsimuse ees, kuidas üleüldse inimväärikust mõtestada?
Inimväärikuse päästeoperatsioon
Jumalale tänu, Liibanonis pantvangi võetud eestlased vabastati. Eestipärase küünilise urgitsemise järellainetust pelgalt ajakirjanduse kolletustõveks pidades võib väita, et seitsme mehe üleeuroopaline päästeoperatsioon kujunes nimelt nende inimväärikuse tõsiseltvõtmise proovikiviks. Maksku mis maksab iga inimese elu, isikupuutumatust ja vabadust väärtustav läänemaailm käsitas eesti jalgrattureid sootuks kõrgemat väärtust kehastavate isikutena, kui neist mis tahes rahalist või poliitilist profiiti lootnud moslemi äärmuslased.
Tõsi, kaasaegse islami usulis-kõlbeliste veendumuste juured on sellesama Aabrami traditsiooni lätetel, kust juutlik väärtuseetika on ammutanud tingimusteta aktsepti üle inimühiskonna kõrguvate Jumala näo- ja teojoontega sarnastuva inimelu suhtes (a la Emmanuel Levinas) ning kristlik vooruseetika on tuletanud Jumala- ja ligimesearmastuse eeskujuna teiste heaks elamise, kannatamise, suremise ning surmavallast ülestõusmise sarnase inimelu ideaali Jeesuse kujul (vrdl Alasdair MacIntyre).
Omaenda inimlikust rikutusest tulenevaid nägemusi teiste arvel teoks tegevad terroristid, nagu inimsusevastane Anders Breivik või manalamees Osama bin Laden, langetavad tahes-tahtmatult inimelu väärtuse vaimse ja materiaalse orjakauplemise tasemele. On selge, et inimelusid käibeväärtuste turule tirides aga meie elu väärtus nii või teisiti langeb. Vastupanuliikumiseks on seega vaja praktikasse juurutada inimelu kõrgemat väärtustamist. Kõigekõrgemast rääkimata või nimelt rääkides.
Vääritu inimkaubandus
Üleilmastuv inimturg on enne kaasaja terroristidele peamiselt raha või mainet teenivate läänemaailma meeste kaubastamist juba varem kaubaks teinud teist sorti inimesi: naisi, tütarlapsi, poisslapsigi. Lapstööjõu koletu leviku kõrval peegeldub haavatavate inimgruppide turustamises lääne seksikas tarbimiskultuur. Aasia suurpere esiktütar saadetakse tänavale turistidelt raha teenima.
Dominique Strauss-Kahni vägistamisskandaalid on teiste arvel toretseva seksuaalsõltlasliku elu domineerimistungi musternäide. Samamoodi on üha enam kõige ja kõigi tarbimisväärtusega harjuvas Eestis teadlikult — vaatamata sellekohastele sise- ja välisriiklikele üleskutsetele — loobutud prostitutsiooni tarbimise kriminaliseerimisest. Ikka on kaupnaised orienteeritud kaupmeestele. Vastava kaubanduskeskusena kogub tänane Euroopa kultuuripealinn üha laiemat rahvusvahelist tuntust.
Ministreid vaevalt üllatas, kui Eesti otsustati USA-s sildistada Venemaa ja Valgevene sarnaseks inimkaubandusega üle piiri läinud riigiks. Samas teatab politsei, et täna tabatakse Eestis rohkem kui kunagi varem pedofiilse sugukire rahuldamiseks füüsiliselt või foto- ja videomaterjalina lapsi ärakasutavaid seksisõltlasi. “Õiged mehed või naised” tõestavad, et loovad seksuaalseid kontakte vaid üle 14-aastaste noortega. Inimväärikus kaotab oma eetilist sisu, tehes aset JOKK-loogikaga ühtimiseks.
Inimväärikus — juriidiline teooria või eetiline elupraktika?
Kui austerlased lasid ühel päeval juriidilise korrektsusega vabadusse leedukate vabadusepüüdu verre uputanud rahvusvahelise kurjategija, tunnistasid järgmisel päeval selle taunimisväärseks kõik vähegi sisulisemalt mõtlevad inimesed. Meie välisminister kinnitas, et inimvaenulikkusele tuleb vastu astuda ennekõike eetiliselt. Õige.
Iga riigi juriidikas ja rahvusvahelises õiguses on auke, kust hea tahtmise korral läbi pugeda. Nii seisame viimselt silmitsi moraalse väljakutsega. Inimväärikust ei kaitsta niivõrd juriidiliste seaduste, kuivõrd eetiliste veendumuste pärast. Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkus Eestit ei muuda. Eestimaalased muudavad. Kui muudavad.
ÜRO (k)riisiabi programm freerice.com on teokstehtav mitte ÜRO peakorteris New York Citys, vaid väga lihtsalt minu ja Sinu koduarvutis. Mine ja vaata! Meist abitumas olukorras inimeste ja kogukondade inimväärikust saab vaevalt keegi kuskilt kaugelt kaitsma ja austama tulla, kui me ise teise inimelu suhtes käega lööme. Abordi ja eutanaasia suvast rääkimata — iga minutiga sureb maailmas paarkümmend inimlast, kuna me ei ole rahvusvahelise kogukonnana ikka veel osanud praktikas hinnata iga inimlapse elu väärikust.
Samas valavad miljonid televaatajad üle maailma (sh Eestimaal) õhtuti meeleliigutusest pisara, kui näevad järjekordses Miljonäri salamissiooni menusaates empaatsemaks muutunud rahaka ameeriklase suuremeelset annetustšekki üksiku hädasolija või hea tahte algatuse toetuseks.
Siis mine ja tee Sina nõndasamuti!
Jumala- ja ligimesearmastust üle mis tahes usuliste ja kõlbeliste elukorralduste toonitanud Jeesuselt küsiti kord, keda ja kuidas tuleks üleüldse ligimeseks pidada. Samamoodi kompab inimeseksolemise piire kaasaegne globaliseeruv maailm, olgu teaduses, bisnesis, poliitikas või isikliku hoolimise väljaelamises teise suhtes.
Vastuseks jutustas Jeesus loo halastajast samaarlasest. Omaenda sihte, aega, raha ja töövaeva ohvriks tuues osutas ta lihtsalt ja inimlikult võõrale juudi mehele abi. Siis mine ja tee Sina nõndasamuti, ütles Jeesus küsijale. Ligimene on meile ligiolev inimene. Inimväärikus kehastub kaasinimese näol meie enda kõrval.
Rootsis anti mõne aja eest kokku pandud ühikonnateadlastest töörühmale ülesanne töötada välja kaasaegne selgitus, miks ja kuidas peaksid kuningriigi kodanikud inimväärikust mõtestama ja kaitsma. Pika filosoofilise ning filo-, teo-, antropo-, sotsio- ja muidu loogilise uurimistöö tulemusena aga tõdeti, et inimväärikust ei saagi loogiliselt põhjendada.
Kuidas nii? Just nii, nagu ei saa loogiliselt põhjendada tõika, et nimelt ja ainuüksi Rootsi kuningapere põlvnemisliinis võivad sündida selle rahva kuningapojad ja -tütred. Kuninglikku järjepidevust ja erilisust ei kinnita miski muu peale vastava tuhande-aastase traditsiooni.
Analoogiliselt tunnustavat Rootsi Kuningriik ka inimväärikust — tänu paarituhande-aastasele kristlikule traditsioonile. Selle järgi väärtustab inimeseksolemist mitte võrdlus kellegi teisega, vaid veendumus, et oleme kõige erilisem jumalik looming kehastamaks inimväärset elu koos teistega oma Looja näo järgi. Looja-näolisusest sõltumatud teis(es)ed tunnused — olgu võrreldes kaasinimestega või muu looduga — meie inimväärikust ei väära. Kõige kõrgem inimväärikuse põhjendus on nii või teisiti Kõigekõrgem.
Huvitav, kas, mida ja kuidas oleks Eestimaal pakkuda üleilmselt mõtestatud inimväärikuse käsitusse? Seda mõttetuks ürituseks pidamata võiks ehteestlasliku Nokia-küsimuse vastus heiastuda lõpuks mitte uues tootearenduses, vaid uues mõttearenduses ja elu arendamises selle järgi, mida või keda otsustame meie pidada tõelist inimväärikust loovaks Suuruseks.
Autor on kristlik eetik.
