Me ei vali oma surma

Neljapäevases Postimehes paneb Anti Liiv ette jagada narkomaanidele tasuta päevane kogus asendusnarkootikumi metadooni. Tasuta aseaine paneks esiteks päris narkootikumide hinna surve alla, narkomaanil väheneb vajadus varastada ja samuti väheneb kurjategijate tulu.

Küüniline küll, aga mõistlik ettepanek, Anti Liivi provotseerivast isikust hoolimata. Metadoon ei ravi küll narkomaane nende haigusest, aga päästab välja “hädaolukordadest” ning võib ära hoida nii mõnegi raske kuriteo.

Narkomaania põhjuste vähendamine on hoopis keerulisem, sellega alustamiseks tuleb kõigepealt mõista, miks niisugune nähtus üldse tekib.

Keegi arst pakkus narkomaania alguseks huvitava põhjuse: noor tahab endale tõestada, et MINA küll sõltuvusse ei satu. Huvitav idee — kui tunnustusvajadust kuidagi ei kodus ega koolis rahuldada ei saa, on väga lihtne jõuda millenigi, mis tundub lihtsam ja annab sulle kohe selle, mis muidu tuleks väga suure vaevaga.

Mõni hakkab puberteetiku tunnustuse- ja kuuluvusvajaduse pärast luuletusi kirjutama, mõni hakkab punkariks, aga kõik suhtlevad seltskonnaga, kellega tal enda arvates ühised probleemid on.

Tuleb kasvõi mõnuainega endale tõestada, et ma olen midagi väärt, ja annus uudishimu mängib alati siinjuures rolli. Rohkem polegi vaja, et kaheteistaastaselt reanimatsiooni sattuda.

Kui lapsel korralikku kodugi ei ole, hulgub ta juba eelkooliealiselt tänavatel ja kui selles näiteks kümneaastaste seltskonnas nuusutatakse liimi, siis ei ole mingit kahtlustki, et laps võtab, mida talle pakutakse.

Ma olen näinud, kuidas kolm alla kümneaastast poissi sõitis vaevalt õhtusel, isegi pärastlõunasel ajal trammis, käes oli neil kilekott ja terve tramm haises liimi järele. Laste käitumine oli äärmiselt enesekindel, aga ebaloomulik: nad kõkutasid kõvasti naerda ja tundus, et nad naersid neid ümbritseva töölt koju sõitva inimhulga üle.

Nii noored toksikomaanid tõenäoliselt ei lõpeta põhikooligi, aga mida on neil edasi teha? Legaalse töö leidmise võimalus on tuhat korda raskem kuritegelikust teest.

Eksivad need, kes arvavad, et narkomaania on iga inimese enese otsus. Narkomaania ei ole ühe suure otsuse tagajärg, mitte keegi ei mõtle, et “minu elul pole mõtet, hakkan õige narkomaaniks”. Narkomaania on terve suure hulga väikeste otsuste ja otsustamata jätmiste tagajärg.

Ja kes on see patust puhas, kes ütleb, kellele teha nn. “kuldne süst”. Kes on see õige, kes ütleb, et see kümne- või kaheteistaastane valis ise oma saatuse ja viibib omal vabal tahtel sinililla näoga kiirabiautos?

Inimlikult on niisugune käitumine muidugi mõistetav: loomakari hülgab samuti vigase, et ise ellu jääda. Vahe on ainult selles, et hüljatud karjaloom ei ela üksi kaua, kuid hüljatud, ühiskonnast väljaheidetud “asotsiaal” võib veel kaua elus püsida.

Kui kommentaator oleks nii kindel, et inimene ise valib oma teod, siis peaks ta ju ka vähemalt natuke mõtlema, mis jura ta näpu otsast välja ajab. Õnn on talle naeratanud, et tal ei ole tulnud teha valikuid, mis paljudele üle jõu käivad.

Narkomaanide “hukkajad” mõtlevadki niisuguse looma tasemel, aga selle asemel, et vähemalt kaks käikugi ette mõelda, võetakse pähe näiliselt kõige lihtsam lahendus: peksame segi ja poome üles!

Nagu ükski “puhas” kodanik ei vali ise omale surma, ei tee seda ka ükski narkomaan. Kui me sellest aru saame, võime mõnedki tuhanded päästa.