Me ei ole natsid — me oleme natsid!

Meid rünnatakse igast ilmakaarest: te olete natsid! Me vingume vastu (ja mitte alati eriti veendunult!): ei ole! Ja võtame maha nutuselt tagasihoidliku samba kolkakohas. Samba, mis oli pühendatud noortele eesti poistele, kes tões ja vaimus võitlesid veres ja poris pealetungiva marutõbise vene natsionalismi vastu.

Ajakirjandus peab sel teemal kära päev päeva otsa, jõudes lõpuks enda meelest targale järeldusele — mahavõtmine oli õige tegu. Enam-vähem, mingite kosmeetiliste puudujääkidega — ei oleks tulnud öösel võtta, oleks pidanud selgitama mahavõtmise hädatarvilikkust, venelasi poleks tohtinud juurde lasta jne.

Mida kuradit siin õigustada?
Mahavõtnud valitsuse reiting langes, kuid pole viga, asi langeb unustusehõlma, muu pask pressib peale, küll tõuseb jälle. Sama valitsus selgitab, miks me ei tohi puudutagi sadu räige vene natsisümboolikaga sadu sambad igas Eesti nurgas. Me ei tohtivat sõdida surnutega. Jne. Jama missugune ja ei mingit loogikat kusagil. Piinlik oli olla neil päevil eestlane. Meenub ühe mehe enesehinnang ühest poola filmist: kogu aeg on tunne, nagu oleks tatinire nina all. Pühid ja pühid, aga tunne ei kao…
Me ei ole natsid, jäägu või tatt igavesti jooksma. Aga kes üldse on natsid? Mis sõnast see lühend õieti pärineb — natsism või natsionalism? Ja mis asi on üldse natsism, vaatasin — ükski seni ilmunud eestikeelne entsüklopeedia seda ei tunnista. Aga arvan ise — küllap tähistatakse selle sõnaga Hitleri-aegseid saksa natsionaliste ja natsionalismi, natsionaalsotsialismi. Ent miks kuradi pärast peame meie tõestama, et me pole Hitleri-aegsed saksa natsionalistid? Sõbrad kahtlustavad? Mis kuradi sõbrad need säärased on, kes meid Hitleri-aegses saksa natsionalismis kahtlustavad? Ning järelikult kardavad, et me plaanime hakata maailma vallutama, juute ja keda kurat veel tapma jne.

Paneks üldse poe kinni?
Nii loll ei saa olla keegi. Isegi meie sõbrad mitte. Muide, miskipärast ei kahtlusta keegi, et me oleme Stalini-aegsed vene natsionalistid ehk kommunistid. Kuigi, nagu väga hästi teame, et nende räigeid ja roppe sambaid on kogu meie nende ikke all rängalt kannatanud kodumaa täis! (Üleüldse arvan muide, et kuulus “käsk mõisast” ei tulnud mitte Kentmanni tänavalt, vaid pigem Stude kohviku vastas asuvast kurikuulsast hoonest, mille rõdult räpane pervert Zhdanov kunagi Eesti vägistamist korraldas ja jälgis… Ent see selleks.)
Natsismi kahtlustus on igatahes nii loll, et seda ei saa ega tohigi tõsiselt võtta. Jääb veel üle arvata, et lühend “nats” tuleb sõnast natsionalist — rahvuslane. Kui me kõigest väest kinnitame, et me pole natsionalistid, on meil aeg, nagu öeldakse, pood hoopis kinni panna. Rahvusriik, nagu meil on, on ju iseenesest natsionalismi avaldus. Nagu ka meie keel, kultuur ja muud ülevat sorti ning kaunid nähtused. Vabandamine natsionalismi pärast tähendab umbes sedasama, mis vabandamine oma olemasolu pärast üldse. Ilma natsionalismita, väikerahva enesesäilitamisele ja enesekaitsele suunatud natsionalismita, poleks meist täna enam küllap haisugi maa peal. Samahästi oleks K-komando võinud ka suvel tulla ja näiteks laulupeo laiali peksta.
Kui Parts oma poistega selle pärast arvab vabandada, tuleks nad viia loomaaeda, pista puuri ja varustada see sildiga “Loll inime”. Oi, kuidas isand Kaalu sissetulekud tõuseksid!
Nii et tuleb lõpuks selgeks teha ja kokku leppida, mida keegi mõtleb sõna “nats” all. Enne seda aga Lihula sammas oma kohta tagasi viia. Päeval. Ja selgitusteta.