Viimasel ajal on palju räägitud vajadusest tõsta tulumaksuvaba miinimum praeguselt 144 eurolt miinimumpalga ehk 320 euroni. Selline samm jätaks rohkem raha kätte nendele, kes seda kõige rohkem vajavad. Lisaks poleks see lihtsalt rahajagamine - kasu saaksid ju ainult need, kes käivad tööl.

Jürgen Ligi hinnangul ei kannataks riigieelarve tulumaksuvaba miinimumi tõstmist välja, pealegi on valitsuse prioriteediks riigiteenistujate palkade ning pensionide tõstmine. Kuigi palkade ja pensionide tõstmine on kiiduväärt, ei tähenda see, et nende kõrval ei saa tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Küsimus pole mitte riigieelarves, vaid valikutes.

On olemas kolm võimalust, kuidas leida raha tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks: raha laenamine, kulutuste piiramine või maksureform. Milline on parim Eesti jaoks?

Esimene variant. Defitsiit on olnud sõna, mida Eesti riigieelarvet koostades on juba pikka aega pigem välditud. Kuigi kõik eestlased võivad olla tänulikud, et Eesti pole samas olukorras Kreeka, Portugali või Hispaaniaga, ei pruugi defitsiidis riigieelarve olla õigete tingimuste puhul nii kahjulike mõjudega.

Tõstes tulumaksuvaba miinimumi ehk andes raha neile, kes seda enim vajavad, siis nad mitte ei säästa seda, vaid kulutavad. Teoorias suurendab see nõudlust siseturul ja annab tulemuseks majanduskasvu. Selle tulemusena suurenevad tulud ning see aitab riigil võlgu tagasi maksta. See on klassikaline keyneslik majanduspoliitika.

Kuna kokkuhoid pole toonud Euroopasse kasvu või vähendanud võlataset, on Keynes'i lähenemine saanud hoogu juurde ning sellest on saanud üks olulisemaid lähenemisi makroökonoomikale.

Tõsi, sellel strateegial on olulisi puudusi. Arvestades euroala riikide majanduse ebakindlat seisu, pole kindel, et säärane stiimul suudaks tekitada piisavalt suure nõudluse kasvu. Lisaks vähendaks Eesti majanduse struktuur kasu, mida võiks anda sisenõudluse kasv.

Majanduse struktuuri olulisus saab ilmseks, kui mõtleme sellele, et Eesti on väike, avatud majandusega riik, kus pangad on Rootsist, supermarket Leedust  ja autod Saksamaalt. Teisisõnu on üsna selge, kui vähe aitaks sisenõudluse kasv otseselt Eesti riiki ning see on ka põhjus, miks riigieelarve defitsiiti laskmisest hoiduda.

Teine võimalus oleks tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest tekkiva tulude vähenemise võrra tõmmata kokku kulutamist. Jürgen Ligi mainis, et kui inimesele jääks kätte üks euro rohkem, siis riigile tähendaks see 10 miljoni euro suurust tulude vähenemist. Ligil on õigus - see reform vähendaks riigi tulusid märkimisväärselt ja see tähendaks tõsiseid kärpeid.

Kas Eesti suudaks teha piisavalt kärpeid, et tasa teha kaotatud tulud? Jah, aga jälle on küsimus prioriteetides. Kolm sektorit, mis võimaldaksid märkimisväärselt kulusid kokku hoida, on haridus, emapalk ja kaitsekulutused.

Kaitsekulutuste kärpimine

Praeguse lähenemise kohaselt on Eesti suurim välispoliitiline saavutus see, et riik tõstis kaitsekulutused 2 protsendini SKPst. Seda tehakse ajal, mil USA toetatud sõjad Iraagis ja Afganistanis on jõudmas lõpule ning on olemas vajadus kulutada rohkem sotsiaalsfäärile.

Urmas Reinsalu hiljutine innukus karistada üht Venemaa liitlast ei tule siinjuures üllatusena. Süüria ründamine õigustaks nii kõrgeid kaitsekulutusi kui ka aitaks lahendada keemiarelvade probleemi. Kuigi väike riik peab alati olema valvas, et kaitsta oma iseseisvust ja riigi huve, kulutavad teised, näiteks Läti ja Leedu, märksa vähem, kui 2 protsenti SKPst ja seda ilma suuremate tagasilöökideta.

Tõsi, on ka riske. Oht, mis kaasneb kaitsekulutuste vähendamisega ei piirdu vaid sõjaliste võimekustega - väheneb ka poliitiline toetus USAlt (aga selle tähtsus Eesti jaoks on juba hoopis teine teema). Heaks eeskujuks on siin aga Taani, mis kulutab vähem kui 2 protsenti SKPst kaitsejõududele, aga toetab USA sõjalisi operatsioone.

Kokkuhoid hariduses

Teine võimalus on hoida kokku hariduse pealt. Kuigi riigil on olnud keeruline leida raha õpetajatele palkade maksmiseks, on kulutused haridusele siiski kõrged. Võimalik, et hästi läbi viidud reform tekitab vaba raha - näiteks laste saatmine kooli mitte 7, vaid 6 aasta vanusena vähendaks nõudlust lasteaiakohtade järele, mis võimaldaks ju kokkuhoidu!?

Emapalkade vähendamine

Kolmas võimalik kokkuhoiukoht on emapalkade maksmine. Selles vallas on võimalik kokkuhoidu saavutada läbi süsteemi muutmise - näiteks reguleerides emade võimalust teha tööd emapalga saamise ajal, vähendada maksimaalset emapalga suurust või lihtsalt maksta kõigile välja 25 protsenti väiksemat emapalka.

Kõikides nimetatud valdkondades raha kokku hoidmine toob kaasa suured riskid. Kärped kaitsekulutustes vähendaksid tõenäoliselt USA poliitilist toetust ja kaitseväe võimekusi. Kärpeid hariduses tuleks viia läbi õpetajate palku tõstes, aga see on keeruline. Kärped emapalga süsteemis võivad anda tulemuseks väiksema sündimuse ja see tähendaks Eesti demograafiliste probleemide suurenemist tulevikus.

Seega - nendes kolmes valdkonnas on kärbete tegemine küll võimalik, aga mitte mõistlik.

Kolmas võimalus, kuidas leida raha tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks, on maksureform. On võimalik välja töötada plaan, mille puhul pole vaja teha kärped või võtta laenu. Eeldatavasti tähendaks tulumaksu tõstmine 21 protsendi pealt 22 peale (ka dividendide puhul) seda, et riigieelarvesse laekub piisavalt raha, mille arvel tõsta tulumaksuvaba miinimum 144 euro pealt 320 euro ehk miinimumpalgani. Teiste sõnadega - üldine maksukoormus ei tõuse ega lange.

Maksumuudatus tähendaks maksude suurenemist neile, kes teenivad rohkem kui 4000 eurot kuus. Nii nagu teistel variantidel, on ka sellel puudusi. Jõukate inimeste ning ettevõtete maksude tõstmine suurendab võimalust, et nad investeerivad mujale. Aga erinevalt eelnevalt välja toodud riskidest, on see võimalus üsna vähetähtis, sest maksumäärad on vaid üks mitmest aspektist, mida kaalutakse, kui valitakse riiki, kuhu investeerida. Väike maksude kasv ei annaks tulemuseks välisinvestorite kohest ja massilist lahkumist.

Eesti parim võimalus tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks oleks neutraalne maksureform. Maksumäära väike kasv nulliks riigi jaoks tulumaksuvaba miinimumi kasvu tõttu jäämata saava tulu. Reformiga seotud riskid on väikesed ning tegu oleks reformiga, millega kõik peaksid suutma elada. Reaalsuses tähendaks muudatus seda, et jõukamate inimeste maksud kasvavad ja vähem jõukate jaoks kahanevad.

Jah, see reform oleks miski, mille üle võiksid uhkust tunda vasakpoolsed erakonnad. Samal ajal jätaks selline lähenemine alles ka Eesti kuulsa proportsionaalse maksusüsteemi. Reform suurendaks valitseva koalitsiooni populaarsust ilma, et see ohustaks nende põhimõtteid. Reformi tegemine võiks ka ära hoida paremerakondade kaotuse järgmistel riigikoguvalimistel (muide, nende kaotus tähendaks nagunii praeguse proportsionaalse maksusüsteemi lõppu).

Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on miski, millega Eesti peaks kindlasti tegelema. See on mitte niivõrd võimaluste, kui prioriteetide küsimus. Selle muudatuse elluviimiseks on palju võimalusi, kuid ainult üks neist on parim. Kui Eesti viib ellu tulumaksureformi, tähendab see ühtlasi ka seda, et riik teeb midagi, mida ta ei suutnud teha ka „buumi ajal" - see tähendab, et prioriteediks saavad Eesti inimesed.