Martin Schulz: Välismaal töötamine peaks olema privileeg, mitte kohustus
Järgmisel aastal tähistab Eesti kümnendat aastat Euroopa Liidu liikmena. Kui sellele ajale tagasi vaadata - mis on Eestil läinud hästi, mis kehvemini?
Kui võrrelda Eestit mõnede teiste ELi riikidega, siis hakkab silma stabiilsus - teil on küps poliitiline süsteem ja sel viisil olete andnud panuse, et ka EL oleks stabiilne.
Kui nüüd küsida, kuidas on Euroopa Liidu liikmelisus Eestit mõjutanud, siis vaadakem Eestis ringi! Ma usun, et kõik, kes saavad võrrelda tänast Eestit kümne aasta taguse Eestiga, on nõus, et ELi liikmelisus on olnud eeliseks.
Kui nüüd vaadata, mis rolli on selles mänginud Euroopa Parlament (EP - toim.), siis näiteks viimaste eelarveläbirääkimiste ajal kaitses just EP Eesti huve mõnede netomaksjate eest, kes ei soovinud ühtekuuluvusfondiga jätkata. Lõpuks jõudsime eelarve küsimuses kompromissile ja usun, et see oli ka Eesti jaoks hea kompromiss.
Euroopa Parlament mõjutab küll 500 miljoni eurooplase elu, aga ikkagi - miks peaks tavaline inimene järgmise aasta mais EP valimistest osa võtma?
Ma räägin ühe nalja. Linnas, kus ma olin linnapea (Würselen - toim.), on üks bistroo ning vahetevahel saan seal pühapäeviti oma sõpradega kokku. Kui jutuks tuleb poliitika, ütlevad nad, et 80 protsenti seadustest tuleb Brüsselist. No tegelikult on see pigem 70 protsenti, aga see selleks. Kolm lauset hiljem ütlevad nad mulle, et sinul pole seal midagi kaasa rääkida. Aga kui 70 protsenti seadustest tuleb Brüsselist ja minul pole sealjuures sõnaõigust, siis pole see ju loogiline?!
Jah - esimeses punktis on neil õigus - suurem osa seadustest tuleb tõesti Brüsselist, aga see tähendab, et meil ka on, mida öelda. Kui kodanikud tahavad mõjutada seda, kellest koosneb institutsioon, mis mõjutab nende elu, siis peaksid nad ka EP valimistest osa võtma.
Euroopa Parlamendi probleem on selles, et avalikkus ei adu, millised küsimused on tegelikult meie kompetentsis. Aga eks Euroopa Parlamendi presidendi töö olegi teha parlamenti nähtavamaks, kuuldavamaks ja käegakatsutavamaks.
Euroopa Parlamendis on 766 liiget, kellest Eestit esindab vaid kuus. Meie hääl on nõrgavõitu?
Ei. Hääle tugevus ei sõltu liikmesriiki esindavate liikmete arvust! ELi mõte on selles, et riigid ja rahvad teevad koostööd võrdsetel alustel. Kõik eestlased Euroopa Parlamendis võivad kinnitada, et ühel hetkel pole nad enam ainult eestlased või eurooplased, vaid mõlemat. Nad on eesti-eurooplased või euroopa-eestlased.
Endine rahandusminister Ivari Padar on ainus sotsiaaldemokraadist eestlane Euroopa Parlamendis. Aga Ivari hääl on Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioonis väga tugev ja läbi selle grupi mõjutab Ivari ka Euroopa Liitu.
Transpordivolinik Siim Kallas on küll Eestist pärit, kuid tal on mõju kõikidele ELi riikidele. Näiteks minu valimisringkonnast Aachenis käib läbi kogu liiklus Rotterdami ja Antwerpeni sadamate vahel. Need on mõlemad maailma suuremate sadamate seas ning Lääne-Saksamaa on ülitihedalt asustatud. Selle eest, kuidas piirkonnas transporti arendada, vastutab just Siim Kallas.
Seega - Eesti on väike riik, aga nagu näete, on teil suur mõju läbi Euroopa institutsioonide.
Mis on suuremad väljakutsed Euroopa Liidu jaoks ja mis rolli mängivad nende lahendamises eestlased Euroopa Parlamendis?
On kaks suuremat probleemi. Esimene on noorte tööpuudus, mis mõnedes riikides ulatub üle 40 protsendi. Ka Eestis on probleemiks see, et 20 protsenti alla 25-aastastest haritud noortest on ilma tulevikuväljavaadeteta.
Tegelikult pole see vaid noorte, vaid ka nende vanemate probleem. Oletame, et oled ema või isana investeerinud kõik oma laste tuleviku heaks, aga kui nad oma õpingud lõpetavad, on ühiskonnal vaid üks sõnum: „Meil pole teile kohta!". See pole mitte ainult noorte, vaid terve ühiskonna altvedamine.
Teine oluline teema on eurotsooni majanduse stabiliseerimine. Ma usun, et tunneli lõpus on juba valgust näha. Kõige suurem probleem ELi jaoks pole mitte riikide laenukoormus, vaid usaldus.
Inimesed, kes on veendunud, et asjad lähevad paremaks, ka investeerivad, tarbivad ja palkavad. Seega on usaldus ja enesekindlus kriisist välja tulemisel kesksel kohal.
Paljud eestlased lähevad välismaale tööle. Kas seda peaks võtma probleemina? Mida on teised riigid sellises olukorras teinud?
Õigus vabalt liikuda ja teistes liikmesriikides tööd teha, on suur võimalus ja tegu on ühe väga paeluva osaga Euroopa ideest. See peaks olema privileeg, mitte kohustus! Kui see on kohustus, sest sa ei leia kodumaal tööd, on see väga kurb. Kui inimesel on võimalus minna välismaale, et näiteks õppida ning võib-olla ka tagasi tulla, siis näen seda eelisena.
Meie eesmärk peab olema see, et inimesed ei peaks kodumaalt lahkuma selle pärast, et neil pole seal midagi teha.
Kodumaalt lahkumine võib Hispaania puhul olukorda veidi leevendada?
Jah, kindlasti. Liikumine võib olla lahendus. Aga lahendus ei ole see, et mõned paremal järjel riigid absorbeerivad kogu intellektuaalse inimkapatsiteedi teistest riikidest.
Võtkem kaks suurt riiki - Saksamaa ja Hispaania. Noored hispaanlased tulevad Saksamaale ning see võib olla hea neile ning Saksa ettevõtetele. Ma olen veendunud, et Hispaania majandus taastub, kuid see on võimalik ainult siis, kui Hispaania ettevõtetel on taastumise hetkel vajalikud inimesed võtta. Kui kompetentsed inimesed on sel ajal Saksamaal, siis firmad ei investeeri Hispaaniasse.
Esimene asi, mida suurfirma tegevdirektor linnapealt küsib - ma olin 11 aastat Würseleni linnapea - on ülikoolid linnas või selle lähedal ning töötajate haridus. Nad ei küsi maa hinda või midagi sellist. Nad küsivad, kas on kompetentseid inimesi. Maad, kuhu tehast ehitada, leiab igalt poolt. Aga kompetentseid inimesi mitte.
Seega on „ajude väljavool" risk ning meie eesmärk on võimaldada noortel maailmas ringi reisida ja õppida, kuid samas tagada olukord, et neil on võimalik leida töökoht seal, kus nad tahavad.
Mis samme te selleks astute?
Näiteks ELi noortevahetusprogrammid, nagu Erasmus. Ma arvan, et me peaksime seda laiendama - see ei tohiks olla vaid akadeemilise taustaga inimeste privileeg ja ka teistel peab olema õpirände võimalus.
Aga tulles tagasi tööjõu rändamise põhjuste juurde, siis mõnel juhul on probleemiks erasektori vähene soov investeerida. Häda on selles, et puudub piisav juurdepääs laenurahale, seega pole piisavalt tööd ja ideid. Pangandussüsteem on aga kriisi tõttu täis usaldamatust - pangad ei usalda üksteist ja kliente ning kliendid ei usalda panku.
Seega on meil vaja pangaliitu?
Jah. Aga meil on vaja ka uut arusaama Euroopa Keskpanga rollist ja rahastrateegiast. Keskpanga intressimäär on 0,5 protsenti - pangad võtavad selle raha, kuid ei süsti seda majandusse, vaid spekuleerivad või peidavad selle oma „koobastesse". Meil on vaja julgustada panku, et nad laenaksid raha ettevõtetele.
Milline saab olema Euroopa Liidu tulevik? Mitmekiiruseline?
Meil on vähemalt kolm või neli kiirust. Isegi eurotsoonis on erinevad struktuurid ja reaalsused: on riike, mis pole eurotsoonis ja mõned neist tahavad sinna saada, sest neil on see kohustus. On teised, mis on kohustatud, aga mis ei taha ja on ka neid, mis tahavad eurotsooni, aga neil pole seda kohustust.
Meil on ka Schengeni viisaruumi liikmed, mis on ELis, kuid samas on ELi liikmeid, mis pole Schengenis ja on ka Schengeni liikmeid, mis pole ELis.
Eelnevat kokku võttes - mitmekiiruseline Euroopa pole boonus, vaid probleemide allikas. Ma arvan, et EL vajab debatti, mille sisuks on kokku leppida, kes mida teeb. Brüssel ei tohiks kõigele vahele segada. Samas peavad komisjon ja teised institutsioonid õppima, et me ei pea kõike Euroopast reguleerima.
Oma kogemusest linnapeana võin öelda, et asju, mida saab teha kohalikul tasandil, tulebki seal teha. Mida saab teha riigi tasandil, tehtagu riigis. Seega ma pooldan seda, et kompetentsid redelegeeritakse riigi või kohalikule tasandile.
Samas peavad liikmesriigid aru saama, et 21. sajandil on suuri väljakutseid, millega ükski liikmesriik omapäi hakkama ei saa ja millega toime tulemiseks tuleb koostööd teha. Selleks on vaja ka tugevaid Euroopa Liidu institutsioone ning need peavad siis ka keskenduma suurte küsimuste lahendamisele, mitte sellele, kuidas Tallinnast Viljandisse sõita.
