Martin Helme: Kroon säilitada, eurost lahti siduda

 (299)
Martin Helme: Kroon säilitada, eurost lahti siduda
Foto: Andres Putting

Niisiis, sotsialism on ka Euroopas oma loomuliku tulemuseni jõudmas. Seadusetus, vaesumine, rahutused.

Võimude üha kergekäelisem haaramine “karmide” ning “erakorraliste” meetmete järgi kodanike vabaduse ning rahakoti arvelt.

Ükskõik kui suuri abipakette hambaid kiristades välja kuulutatakse, ikka selgub, et tegelikult oleks vaja veel palju rohkem. Käibenumbriks on kujunenud sajad miljardid. Nagu näiteks “Kreeka võlg on 300 miljardit eurot” või “Euroopa liit lõi 750 miljardi euro suuruse abifondi võlgades riikide päästmiseks”. Tehes seda muide rikkudes kõiki Euroopa Liidu seadusi ja vilistades rahva vihasele vastuseisule. Selline see moodne Euroopa on: võlgades, omaenda alusseadusi rikkuv ning valijate arvamusest teerulliga üle sõitev.

Mis on Euroopa vastus igale kriisile? Rohkem võimu Brüsselisse! Meie silme all luuakse sisuliselt seda, mida euro kasutuselvõtu puhul tegelikult salamisi plaanitigi  — keskvalitsuse kontrollitav rahandus.

Prantsusmaa eestvedamisel, komisjoni toetusel ja Saksamaa virilal heakskiidul on langetatud otsus moodustada Euroopas ühtne võlasüsteem. See tähendab, et mitte ainult 16 euroala riiki vaid kõik 27 liikmesriiki moodustavad ühtse kassa, mille abil toetatakse eurot. See tähendab — pange nüüd hoolega tähele! — et ka eestlased hakkavad kinni plekkima Kreeka, Portugali, Iiri, Hispaania, võimalik ka, et Suurbritannia võlgu. Seda veel enne, kui oleme euroala riik! Ja meilt isegi ei ole nõusolekut vaja. Euroopa ühendriikide aluseks oleva Lissaboni lepinguga astutakse need sammud enamushääletuse abil ilma, et kellelgi oleks vetoõigust.

Aga mis kasu on taolisest fondist? Ainuüksi Vahemere riikide võlakoorem on kokku umbes seitse triljonit eurot ning üha selgemaks saab, et need riigid pole püsivalt miinuses olevate eelarvete tõttu üha kasvavaid võlgu võimelised teenindama. Püüda sellise suurusjärguga võlga lahendada 750 miljardiga on sama tõhus kui katse kustutada majapõlengut sellele urineerides.

“Elu-läheb-paremaks” jutu peale iseseisvusest loobunud eestlastelt nõutakse sellegipoolest hiigelsuurt “solidaarsus”andamit. Eesti vapper säästuvalitsus, kes pigistas eelmisel aastal meie eelarve jonksu saamise nimel kokku paarteist miljardit krooni, osaleb Kreeka päästmise (ja Hispaania, ja Portugali, ja Itaalia) fondis sellest suurema summa ulatuses. Täpselt keegi ei tea, aga avalikkuse eest jooksevad läbi numbrid vahemikus 14 kuni 20 miljardit krooni.

Samal ajal otsustas USA senat 94 poolt ja 0 vastuhäälega keelata valitsusel anda IMF-i kaudu 320 miljardit dollarit Kreeka abipaketile. Ameeriklaste raha oli sisuliselt ainus reaalne raha laual, ülejäänute panus oli raamatupidamislik virtuaalia. Mille poolest on Saksamaa või Suurbritannia, kelle riigivõlg läheneb 80 protsendile SKP-st, oluliselt paremas rahalises seisu Kreekast või Itaaliast, kellede võlg on umbes 115 protsenti SKP-st ja kõigil kasvab see number pidevalt?

Mida need numbrid kõik tegelikult tähendavad? Noh, esiteks seda, et euro kui valuuta on ebastabiilne. Pidage! Kas mitte stabiilsus ei pidanud olema see suur eelis, mida me eurole üle minnes saama pidime? Ah, tühja kah, ärme nüüd end üles keera selliste tühiasjade pärast nagu valuuta stabiilsus… Mida numbrid veel näitavad?

Noh, näiteks seda, et euro kui valuuta hind langeb pidevalt. See on ju hea, eks? Ma mõtlen ekspordile, mis pidi olema see suur vedur, mis Eesti majanduse jälle täistuuridel möirgama paneb? Ainult et, noh, suurem osa meie ekspordist lähebki euroalasse ja meie kroon on euroga jäigalt seotud. Niisiis, tutkit. Raha väärtus langeb — koos sellega meie säästude ja palkade väärtus — aga mingit tegelikku positiivset efekti me sellest ei saa.

Nii või teisiti, eurokraadid ei lase loomulikult heal kriisil raisku minna. Superriigi projektiga on ju vaja edasi minna. Brüsselis soovitakse, et edaspidi peavad valitsused enne oma eelarvete parlamenti saatmist need eurokraatide valvsa pilgu alt läbi laskma ja heakskiidu saama. Et ei toimuks sellist kulutamisrallit, nagu kõigis Euroopa riikides peale Eesti toimunud on.

Loe veel

Euroraha sünnitajad pole oma eesmärki kunagi varjanud: pole võimalik pidada ühist raha, kui pole ühist eelarvet ja ühiseid makse. Euro kriis on andnud tsentraliseerijatele uue põhjuse asuda makse ja eelarveid pealinnade asemel Brüsselis tegema. Kui mitu(kümmend) miljardit krooni vaene Eesti maksumaksja siis rikkamatele lääneeurooplastele võlgade kinni maksmiseks igal aastal maksma hakkab, pole teada, aga elame lootuses, et kui otsustajaks on Kreeka/Itaalia/Hispaania, mitte meie oma poliitikud, on need numbrid tagasihoidlikumad.

Mis juhtub rahaga pankrotis impeeriumis, kus töö tegemine on asendunud ümberjagamisega, peaks eestlastel veel üsna hästi meeles olema. Vahe praeguse aja ja rubla-aja lõpuga on siiski põhimõtteline: tol ajal ei olnud meil mitte mingit kontrolli olukorra üle ja ainsaks pääsemiseks suurest ja vaesust tootvast rahast oli üleminek oma rahale, mida me ise kontrollime. Nüüd on seis risti vastupidi: meil on oma raha, mida me ise kontrollime ja mis meid hästi teenib, kuid meie oma poliitikud tahavad selle hüljata, et minna üle rahale, mis igast otsast kärssab ja mille üle meil puudub vähimgi kontroll. Hullumeelsus!

Euroentusiastid kinnitavad meile, et tegelikult pole kroonil ja eurol mitte mingit vahet, kuna oleme jäiga kursiga nagunii seotud. Et siin ongi sisuliselt käibel Koidula näopildiga euro. See on ainult osaliselt nii. Riigil on oma majanduse mõjutamiseks laias laastus kolm suurt hooba: eelarve, rahavoog ja valuuta hind. Hetkel kasutab Eesti riik sisuliselt vaid esimest ehk eelarvet. Valuuta hinna oleme me ise sidunud euroga ning rahavoo osas oleme seadnud endale samuti väga ranged piirid, andes samal ajal Rootsi pankadele selles osas suurema rolli, kui on Eesti Pangal või valitsusel. Nüüd siis plaanib euroliit võtta meilt ka viimase kolmest hoovast ehk eelarve enda kontrolli alla. Ainult juhmard või euroagent võib uskuda, et see aitab meie majandust või toob kaasa Eesti rahva heaolu kasvu.

Mõtlevale inimesele peaks olema selge, et euroraha on omadega totaalses ummikus ning mitte ükski jõupingutus, abipakett, edasine tsentraliseerimine, erakorraline meede ega isegi säästupaketid Vanas Euroopas ei aita. Euro on määratud hukule. Jääb ainult näha, kas see toimub läbi hüperinflatsiooni, mille käivitajaks on Euroopa Keskpanga meeleheitlik katse rahavoogu raha juurde trükkimise abil suurendada ja selle kaudu riikidele võlgade maksmiseks raha juurde tekitada või laguneb ta terve rea riikide euroalast välja kukkumise tagajärjel.

Enne lõplikku lagunemist saame me aga olema veel tunnistajateks tavaliselt banaanivabariikidele omastele meetmetele nagu kapitali kontroll, valuuta hinna, koguse, vahetuse hulga kontroll, teatud tüüpi tehingute keelamine ja kuulutamine spekulatsioonideks, konfiskeerimisega võrduvate maksude ja tasude kehtestamine teatud majandustegevustele. Need kõik on märgid lõpuagooniast. Nii või teisiti, poliitilise projektina (ja euro pole kunagi mitte midagi muud olnudki) on ta läbi kukkunud. On pea võimatu näha, kuidas saab Euroopa Liit edasi kesta, kui tema peamine koos hoidev ja integratsiooni süvendav üritus on vastu taevast lennanud.

Kõige selle taustal on Eesti poliitikute ja end millegipärast majandusinimesteks pidavate sellide euroind lihtsalt uskumatu. Meie poliitikud, majanduseksperdid, ettevõtjad ja meedia peaks tegelema tõsiselt hoopis küsimusega, kuidas maandada kõiki neid riske, mida kiiresti liikuvad arengud maailmamajanduses meile tekitavad. Majanduse taastumisest unistamise kõrval peaks mõtlema, kuidas päästa eesti rahvas teist korda 20 aasta jooksul totaalsest vaesumisest. Seekord sõltub siiski tulemus eelkõige meist endist.

Esimene ja kõige olulisem otsus peaks olema loobumine eurole üleminekust. Kõndiva laibaga pulmi ei planeerita. Isegi kui euro ei lagune enne aastavahetust, ootab teda ees tõsine ebastabiilsus ja lõpuks ikkagi lagunemine lähiaastatel. Selles valguses oleks krooni säilitamine jäigalt seotuna euroga poolik lahendus, mis annaks meile vaid võimaluse kontrollida käibel oleva raha hulka, mitte aga valuuta hinda.

Eesti peab üle vaatama oma valuutakomitee süsteemi ning otsustama, kas siduda oma raha mingi muu valuutaga (või ehk valuutakorviga?) või minema üle ujuvale kursile.

Arvestades asjaolu, et me oleme üks madalama avaliku sektori võlaga riike maailmas (kõigest 7,2 protsenti SKP-st), et meie valuuta on väga korraliku kattevaraga ning et oleme viimastel aastatel läbi teinud deflatsiooni, mis on suurendanud meie konkurentsivõimet, on Eesti rahandus mõõtmatult tervemas seisukorras, kui eurol või euro taga olevatel riikidel. Krooni säilimisel ei kaoks kuhugi meie võimalus eksportida Euroopasse, kuna krooni kurss euro suhtes ilmselt pisut langeks, see hoopis paraneks. Kursi lahti sidumine looks veel võimaluse saada kontrolli alla väliskaubandusdefitsiit, mis sisuliselt viib siin juurde loodud rikkust Eestist kogu aeg välja.

Eesti on väike majandus ja kui euro vastu taevast lendab, mõjutab see meid nii või teisti tugevalt. Seda enam on aga põhjust palavikuliselt teha kõik endast sõltuv, et end kõige hullemast säästa. Krooni säilitamine ja eurost lahti sidumine on meie parim kaitse vältimatult ees seisvate raskuste vastu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare