Martin Helme: Kõige võikam roim

 (225)
Martin Helme
Foto: DELFI

Eesti on saanud uue rahvavaenlase, sellise, kelle nime mainimine toob hommikustel vihkamisminutitel kaasa tõelise raevu. Ei, tegemist pole pedofiilias süüdistatava endise meediategelase ja ettevõtja Toomas H. Liiviga, vaid tema endise tööandja Lydia Rahulaga. Nimelt tunnistab Rahula, et Liiv jäi talle vahele poistekoori lapsega samas voodis magamisega ja „õrnutsemisega“ (kuidagi sobimatu termin selles kontekstis, kas pole?!), ent jättis asjast politseile teatamata. Kurjategija pääses tookord vaid vallandamisega ning sai rikkuda veel paljude väikeste laste elud. Teadaolevalt oli tema noorim ohver kuueaastane.

Pole olemas võikamat roima kui pedofiilia. Isegi siis, kui sellega ei kaasne otsest füüsilist sundi või vägivalda — ehk siis tegemist pole vägistamisega — on see väikese, süütu ja kaitsetu lapse elu rikkumine tema elupäevade lõpuni.

Asjaolu, et paljud lapsed ei saa toimuva võikusest või tõsidusest veel aru või et piinlikkuse ja rüvetatuse tunne sunnib neid aastaid ja aastaid, aga sageli ka terve elu toimunut maha vaikima, teeb asja ainult hullemaks. Pedofiili ohvrilt on röövitud midagi, mida väärivad kõik inimesed — õnnelik lapsepõlv. Ja jällegi, asjaolu, et väga sageli on pedofiilide ohvriteks mittetoimivatest peredest ja nõrga sotsiaalse taustaga lapsed, saab lugeda ainult süüd raskendavaks teguriks.

Liivi puhul olid ohvrid ka tervetest ja toimivatest, majanduslikult järjel olevatest peredest lapsed, mis näitab, et pervosid peavad kartma kõik lapsevanemad. Väga sageli kasutavad pedofiilid aga ära kas joodikute või narkomaanide lapsi või äärmisest vaesusest (paraku — vanemate sõltuvus ja laste vaesus käib Eestis käsikäes) meeleheitele aetud noori. Taolisi lapsi on lihtne meelitada ja nende vanemate kahtlustusi, kui need viina- või narkouima vahele üldse tekkida jõuavad, kerge kinni maksta.

Seega, kuna laps ei suuda ega oskagi ennast kaitsta ning liiga sageli ei suuda õigeaegselt ohtu näha (või sellest hoolida) ka lapsevanem, siis peab võitlus lasteahistajate vastu olema kogu ühiskonna, iga tema liikme südameasi ja kohustus. Muide, mina isiklikult arvan, et vaene koorijuht Rahula on saanud ebaõiglaselt karmilt koheldud. Ta käitus valesti ning ilmselt kahetseb sügavalt oma tegematajätmisi. Küllap ta on targemaks saanud ja targemaks on saanud kogu ühiskond. Aga mitte kunagi ei tohi mitte ühegi kuriteo puhul tekkida mingeid kõhklusi või kahtlusi — igas kuritöös on alati ja ainult süüdi kurjategija. Mitte tema ahvatleja, mitte need, kes ei märganud tema kavatsusi ja tegevusi ega isegi mitte need, kes ei teatanud politseile. Nemad on süüdi muudes asjades. Kuriteos on alati süüdi ainult kurjategija.

Pedofiilia teeb eriti ohtlikuks seegi, et tegemist on kõige kõrgema korduvkuritegevuse liigiga. Lihtsamalt öeldes — pervod on parandamatud. Nad teevad seda ikka ja jälle. Isegi, kui me lepime argumendiga, et tegemist on haigusega (aga sel juhul võib haiguseks pidada ju ka varastamist või tapmist), siis on statistiline tõsiasi, et seksuaalkurjategijad on kõige parandamatumad haiged. Ja me teame, mis on sellise haiguse vastu tõhus rohi. Sellest on üllatavalt aru saanud isegi muidu täiesti lootusetult kurjategijaid hellitav justiitsminister Rein Lang. Küllap ta on saanud hea paberi mõnelt alluvalt, kes on teinud hea kokkuvõtte tõhusatest meetmetest mujal maailmas.

Mis need tõhusad meetmed siis on? Kõige tõhusam on loomulikult surmanuhtlus. Pedofiilia, eriti just retsidiivne pedofiilia, on kindlasti üks neid kuritegevuse liike, mis peaks olema veenev argument surmanuhtluse taastamise poolt. Realistlikult võttes tuleb selle karistusliigi sisseviimisega ilmselt veel veidi oodata (ma ei kahtle, et varem või hiljem taastatakse surmanuhtlus nii Eestis kui Euroopas. Vähemalt neis riikides, kus normaalsed inimesed ellu jääda soovivad), kuid pikemaid vangistusaegu saab kindlasti kehtestada ilma suurema probleemita kohe. Pole ju normaalne, et pedofiil, kes oli varem karistatud, teeb vaid mõni kuu peale sundravilt vabanemist uue poisiahistamise ning saab kolm ja pool aastat vanglat. Prokurör nõudis nelja. Nelja! Retsidiivne pedofiil oleks pidanud saama minimaalselt 25 aastat, parem aga, kui eluaegse.

Tõhusaks meetmeks peetakse mujal maailmas ka kastreerimist. Reeglina tehakse seda keemiliselt, mille miinuseks on asjaolu, et peale kemikaali manustamise lõpetamist kurjategija sugutung mingi aja jooksul taastub.

Loe veel

Päris kindlasti peaks seksuaalkurjategijad olema peale vabanemist elu lõpuni GPS vaatluse all. Põhimõtteliselt ei peaks ju keeruline olema luua andmebaasi objektidest (lasteaiad, koolid, noorte asutused jne), mille lähedale sattudes hakkab järelevalveametnikul kusagil punane tuluke vilkuma. Riik peaks tegema pervode registri, kus nähtav karistatute nägu, näpujäljed, tema nimed ja varjunimed ning elukoht.

Mõned võivad ju karta, et siis hakatakse pervosid lintšima, aga ilmselgelt kaalub kõigi kodanike ja meie laste turvalisus üles sellised teoreetilised kõhklused. Pealegi — pervod peavadki kartma vihaseid lapsevanemaid, mitte lapsevanemad ei tohi karta tundmatuid pedofiile. Inimesed, kes on ahistanud või vägistanud lapsi, on saanud hakkama millegi nii jälgiga, et see peabki nende elu kuni surmani ära rikkuma. Nemad on ju rikkunud teiste elu surmani. Mõõt mõõdu vastu.

Kõiki neid meetmeid saab kasutada ja kasutada koos, üks karistus ei välista teist. Kõige tähtsam on aga ikkagi see, et inimesed oleks piisavalt teadlikud, nägemaks ohumärke ning piisavalt kohusetundlikud andmaks sellest teada ka võimudele. Ja pole tarvis karta, et alusetu süüdistusega hävitatakse süütu inimese elu ära. Alusetuid süüdistusi esitatakse ikka aegajalt, olgu siis puhtast pahatahtlikkusest või inimlikust eksitusest. Reeglina suudetakse need siiski ümber lükata ja inimesed saavad oma nime puhtaks pesta. Kui selle hinnaks, et lasteahistajate- ja vägistajate elu tehakse põrguks, on mõnede õnnetute inimeste vajadus kulutada oma aega ja närve alusetute süüdistuste tagasi lükkamiseks, siis minu meelest on see talutav hind.

Tean-tean, mida mõned nüüd ütlevad. Martin on leidnud järjekordse seltskonna, keda maasse tampida ja kelle arvelt vihkamist õhutada. Aga pidage meeles, et need on meie lapsed, keda me kaitsma peame. Lihtsalt vihkamisel ja õiglasel vihal on oluline vahe. Sest arvestage: need, kes halastavad julmadele on julmad halastavate vastu.

Värdjate olemuse üle pole vaja arutleda-targutada, nende tegevusele pole vaja otsida seletusi ja põhjendusi. Värdjad tuleb laiaks litsuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare