Martin Helme: Homolemb Euroopa

 (376)
Martin Helme, konservatiiv
Foto: DELFI

Päris hea on öelda — me ju hoiatasime teid! Üks paljudest põhjustest, miks ma olin vastu Eesti liitumisele euroliiduga, oli teadmine, et pärast liitumist sunnitakse meie ühiskonnale peale Euroopa ametlikuks doktriiniks saanud allakäigumentaliteet.

Polnud vaja erilist ennustamisoskust, et öelda juba kolm või viis aastat tagasi — niinimetatud euroopalikud väärtushoiakud ja traditsioonilised eestilikud hoiakud on vältimatul kokkupõrkekursil.

Mida kujutab endast tänapäevane „euroopalik kultuur“? Vastuse sellele saab, kui vaadata, kes kõik kirjud ja sulelised (sõna otseses mõttes, muide) tulevad Tallinna homomarsile siinsete friikidega „solidaarsust“ üles näitama.

Noh, esiteks muidugi Rootsi homoombudsman. Rootsi nimelt on nii euroopalik riik, et seal on maksumaksja rahaga palgatud eraldi kohtuvõimust kõrgemal seisev emissar, kelle ainus ülesanne on karistada inimesi, kellele ei meeldi homovärk.

Mitte et neid Rootsis tänaseks päevaks enam eriti järele oleks jäänud. Rootsi kohus väntsutas neli aastat luterliku pastorit Åke Greeni, kes julges jutluse ajal öelda, et „seksuaalsed ebanormaalsused on kaugele arenenud vähkkasvaja kogu ühiskonnale“.

Alama astme kohtud mõistsid mehe süüdi homofoobiavastase seaduse alusel, leides, et tema sõnavabadus ei anna talle õigust teha homofoobseid avaldusi. Riigi ülemkohus mõistis Greeni lõpuks õigeks, aga on selge, et neli aastat kestnud kohtusaagaga on sallivuslased saavutanud totaalse ülemvõimu avaliku diskursuse üle: mitte keegi ei julge enam eriarvamust avaldada.

Meelsuse pärast ahistamine pole ainult Rootsi kommunistliku kuningriigi pärusmaa. Saksamaal mõisteti hiljuti vangi luterlik kirikuõpetaja Johannes Lerle, kes julges avaldada arvamust, et abort on mõrv. Mees võrdles Saksamaal aastas tehtavat 150 000 aborti holokaustiga. Iroonilisel kombel väänati talle vangistus selle paragrahvi alusel, mis oli jäänud seadustesse Hitleri aegadest — tema süüks oli nimelt rahva ülesässitamine. Euroopalikul Saksamaal ei või seda teha.

Prantsuse kohus mõistis aga eelmisel aastal süüdi valitsevasse paremtsentristlikusse UMP parteisse kuuluva parlamendisaadiku Christian Vanneste, sest ta julges avalikult kuulutada, et „heteroseksuaalsus on homoseksualismist moraalselt ülemuslik“. Kohus mõistis ta süüdi 2004. aastal vastu võetud seaduse alusel, mis kuulutas homofoobia kriminaalkuriteoks. Mees maksis ligi 50 000 krooni trahvi pluss veel samapalju „hüvitust“ ta kohtusse kaevanud homoõiguslastele.

Selle aasta mais mõistis Euroopa inimõiguste kohus — mis muide võib iga kell letti võtta ka mõne Eesti kodaniku, ja mille otsused on meie ülemkohtu suhtes ülemuslikud –, et Poola praegune peaminister on süüdi inimõiguste rikkumises, sest keelas Varssavi linnapeana 2001. aastal homomarsi. Poola on üldse homoõiguslastel pidevalt pinnuks silmas.

Eelmisel aastal mõistis Eesti suur sõber Euroopa Nõukogu (kes, nagu ehk mäletate, soovitab meil regulaarselt anda ilma igasuguste eeltingimusteta kõigile siinsetele okupatsioonikolonistidele kodakondsus ja minna üle kakskeelsele riigile) Poola hukka selle eest, et valitsus ei lubanud koolides levitada homoaktivistide toodetud propagandamaterjali.

Siis sekkus asjasse isegi Euroopa Liit, ähvardades Poolat sanktsioonidega. Liidu justiitsvolinik Franco Frattini hoiatas, et euroliidul on liidu lepingu artikli 13 alusel õigus sekkuda riikide siseasjadesse „homofoobiaga“ võitlemise nimel.

Frattini sai volinikuks mäletatavasti pärast seda, kui Itaalia esimene volinikukandidaat Rocco Buttiglione — veendunud konservatiiv ja katoliiklane — oma homotõrjuvate ja abordivastaste hoiakute tõttu üleeuroopalise hädakisa saatel tümaks tehti. Buttiglione hoiatas tema-vastase kampaania käigus, et Euroopas on alanud uus inkvisitsioon, et panna kehtima uut õigeusku. Ainult et selle dogmad on läbinisti antikristlikud ja ebamoraalsed.

Vanal heal Inglismaal mõistis aga kohus pooleks aastaks vangi 49-aastase briti Bryan Corki, kes seisis Carlisle´i linnas mošee ees ja karjus: „Olen uhkusega britt!“ Kohus leidis, et mees levitas avalikult rassismi.

Hollandi Leeuwardeni linnavõimud vallandasid aga 2001. aastal ametniku Nynke Eringa, sest see keeldus südametunnistusvabadusele viidates sõlmimast homoabielusid. Naine kaebas linna kohtusse ja sai oma töö küll tagasi, aga tänaseks päevaks on seadusi muudetud selliselt, et südametunnistust ei saa homopealetungi vastustamisel õigustusena kasutada.

Loe veel

Taolisi näiteid võib tuua kümneid. Iva on neis alati üks: euroopalik kultuuriruum tähendab tänapäeval hüsteerilist poliitkorrektsust, dekadentsi, normaalsete inimeste tagakiusamist, sõnavabaduse, usuvabaduse ja südametunnistusvabaduse piiramist „sallivuse“ egiidi all. Euroopalik poliitika tähendab aga seda, et inimesed ei saa mitte ise oma valitud saadikute kaudu seadusi teha, vaid seadusi teevad volinikud või kohtud.

Kusjuures rahvusvahelised kohtud, kes ei allu mitte kellelegi, ei saa oma volitusi mitte kelleltki ja tõlgendavad seadusi täiesti voluntaristlikult oma kitsa ideoloogilise dogma raames. Sallivusdogma on aga kujunenud hiiglaslikuks malakaks, millega radikaalsed vasakpoolsed liikumised oma ideoloogilisi vastaseid peksavad.

Homomarss on protsessi üks osa. See on normaalsetele inimestele näkkuirvitamine, oma sündsusetuse ja madaluse kuulutamine. Ning loomulikult karistamatuse kuulutamine. Väljavalitutel on kõik lubatud, meil, ülejäänutel, on lubatud vaid see, mida nemad heaks kiidavad.

Olen ikka ja jälle kuulnud ütlemist, et ah, las nad marsivad, midagi hullu sellest ju ei juhtu. Kui me tahame teada, kui hulluks võib asi minna, siis tasub ainult vaadata Hollandit või Prantsusmaad või Rootsit.

Kui me vähegi hoolime oma traditsioonilisest kultuurist ja sellest, et normaalsust saab jätkuvalt normaalsuseks nimetada, siis tõrjugem homoliikumist igal võimalikul moel. Sest see vähkkasvaja võib meie ühiskonna lõpuks täielikult hävitada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare