Martin Helme: Elu pärast eurot

 (505)

Martin Helme: Elu pärast eurot
Foto: Ilmar Saabas

Küll tahaks praegust euro ja euroliidu aeglast ning piinarikast hävingut vaadates rahulolu tunda ja kõigile nina alla hõõruda: ma ju hoiatasin!

Küll tahaks praegust euro ja euroliidu aeglast ning piinarikast hävingut vaadates rahulolu tunda ja kõigile nina alla hõõruda: ma ju hoiatasin! Küll tahaks hüüda kõigile neile endaga nii rahul olnud küünikutele ja naiivikutele, kes on viimased viisteist aastat samm-sammult likvideerinud iseseisvat Eestit: kõik mida te lubasite ja ennustasite osutus (ennustatult) valeks, kõik mille eest eurovastased hoiatasid, on osutunud naeruvääristamisele ja ilkumisele vaatamata tõeks.

Paraku ähvardab eurohäving tõsiste majandusraskustega ka Eestit. Siiski, kellelgi ei tohi mitte kunagi lasta ära unustada, kes selles viletsuses süüdi on: süüdlasteks on kõik need, kes kinnitasid, et euro toob stabiilsuse ja investeeringud, et euroliit toob heaolu ja jõukuse, mis ei jää maha Lääne-Euroopast. Mäletate ikka neid absurdseid, intelligentsust solvavaid, tülgastavaid hirmulugusid, mis alati letti löödi, kui veel absurdsemad ja intelligentsust solvavamad roosamanna lood enam vastuolu tõttu reaalsusega välja ei kanna? Viimati leierdas kogu euroagentidest poliiteliit meile seda siis, kui pidime loobuma oma rahast. Kui te just peate olema nii juhm ja pime, et ei saa aru, kui superhüperkaksistopeltülihea see euro on, siis igatahes, ilma selleta ootab meid kõiki täielik vaesus, häving ja põrgu. Igatahes, seltsimehed!

Loe veel

Seotud lood:

Aga nagu öeldud, mis sellest tänitamisest ikka abi, parem juba juhinduda jänkide tarkusest, et don’t get mad, get even – ära saa vihaseks, saa tasa. Tasa oleme siis, kui rahvas lihtsalt enam mitte kunagi ei usu ega kuula ühtegi sõna, mida eurotoojad iial räägivad, ei usu ega kuula ühtegi mesimagusat lubadust, ammugi mitte ühtegi jõhkrat ähvardust ja hirmujuttu, mis kõik juhtuma hakkab, kui eurokad ei saa kohe kõike, mida tahavad.

Vaatame hoopis tulevikku. Nii palju on tänaseks täiesti üheselt selge, et ei euroala ega Euroopa Liit tema praegusel kujul edasi ei kesta. See, mis praegu Euroopas toimub, on võrreldav 20 aasta taguse ajaga. Tõepoolest, sarnane on seegi, et tegemist on taas sotsialismi – mitte kapitalismi – kriisiga. Euroopa Liit oma olemuselt pole ju mitte midagi muud, kui ülibürokraatlik, tsentraalselt juhitud, peensusteni reguleeritud, kvooditatud-limiiditatud, suuremas osas subsideeritud, ebademokraatlik plaanimajandus, mida iseloomustab rikkuse massiline ümber jagamine (tootvast sektorist mittetoovasse, põhjast lõunasse, äärealadelt tuumikusse jne) ning see, et rahva arvamus ei maksa mitte midagi. Õõvastav oli näha, kuidas nädala jooksul vahetas Brüsseli mitte kellegi poolt valitud kamarilja välja kahes riigis rahva poolt valitud valitsused, kusjuures ühes tehti seda karistuseks mõtte eest pidada rahvaga aru inimeste tulevikku ja rahakotti kõige põhimõttelisemal moel mõjutavates küsimustes. Brežnevi doktriin elab Brüsselis edasi.

Brüssel seisab valiku ees: kas lasta euroimpeerium laiali laguneda – ja eurotsooni pankrot või lagunemine toob selle vältimatult – või püüda kriisis ära teha seda, mis ongi alati eesmärgiks olnud: luua tõelised Euroopa Ühendriigid, ühise eelarve, maksude, valitsuse ja kõige muu taolisega. Seda viimast üritatakse juba mitmeid kuid teha, näiteks on kokku lepitud, et riigieelarved peavad enne rahvusparlamentide heakskiitu saama Brüsseli heakskiidu. Kui maksude kehtestamine ja sellest saadud raha kulutamine pole enam siinse võimu käes, siis mis üldse on? Ja milleks siis enam valimisi, kampaaniaid, lubadusi? Lubatu tuleb ju eelnevalt kooskõlastada eurovalitsusega, sõltumata sellest, mida rahvas kostab.

Õnneks on praeguseks hetkeks euroimpeeriumi ehitajate käed kriisiga nii seotud ja Euroopa rahvad nende võimuhaaramisele nii vastu pööranud, et ilma vägivallata pole plaan lihtsalt teostatav. Ärme meelita neid arvamisega, et selleks valmis polda, õnneks pole neil aga sellekski vahendeid.

Paraku – nii väga, kui see mulle rõõmu valmistab – ei pruugi see meid veel aidata. Sest ta võib laguneda lihtsalt väiksemateks tükkideks ja arvestades seda, kui kramplikult tahavad meie kohalikud poliitikud olla ükskõik kelle teenistuses peale oma rahva, teevad nad endast kõik oleneva, et püsida Saksamaa vasalli staatuses. Väiksem Põhja-Euro tsoon? Andke aga teada, palju kärpima ja maksma peame, Jürgen ajab asja korda! Oma maksude allutamine van Rompuyle ja Barrosole? Milles küsimus, eestlased elasid vene okupatsioonigi üle, viletsal visa hing.

Tegelikult annab eelseisev vältimatu eurohäving meile - uskumatu küll - saja aasta jooksul juba kolmandat korda võimaluse iseseisvuseks. Selle asemel, et idioodi moodi võõraste võlgu maksta ja hoida kramplikult kinni juba sündides surmale määratud poliitilisest valuutast, mis teenis ainult saksa majandushuve, peaks me tegema kõik vajalikud ettevalmistused tegeliku iseseisvuse taastamiseks. Selleks peaks me esimese asjana – kuid mitte esimesena – lahkuma eurotsoonist ja tooma tagasi oma krooni. Sedapuhku laskma ta aga vabale kursile, kaitstes teda spekulatiivsete rünnakute eest valuutakoridoriga, mille põhi ja lagi võivad kord päevas väikeses ulatuses nihkuda, kui kauplemine käib põhja või lage mööda. Kroonile tagasi mineku puhul tuleks tagada, et ka kõik võlad arvestatakse ümber kroonidesse, mitte ei jää eurodesse. Eeldatavasti teeks kroon läbi mõistliku hinnalanguse, mis soodustab meie eksporti, viib tasakaalu väliskaubanduse, soodustab turismi, aitab tekkida tootmisel ja selle kaudu töökohtadel ning selle kaudu maksulaekumistel, ilma, et kõik praegused kodulaenu omanikud peaks hakkama 15-20 protsenti kallimat laenu teenindama. Ehk siis ei lahkuks iga kuu Põlva linna jagu rahvast Eestist viletsuse eest põgenedes võõrale maale.

Ja kord, kui euroliit juba omadega lõhki ning ummikus, peaks Eesti olema nende riikide esirinnas, kes hoolitsevad selle eest, et sõltumatud ja oma elu ise korraldavad rahvusriigid panevad käima vabakaubanduse, mida ei koorma utoopilised poliitilised ambitsioonid ning ühtse põllumajanduspoliitika taolised bürokraatlikud rahaaugud.

Muidugi, ilmselt ei usu ükski inimene Eestis, et meie praegused rahvavaenlastest asevalitsejad oleks isegi võimelised sellistes kategooriates mõtlema, ammu siis tegutsema. Aga sõltumata sellest, mida universumi direktorid Stenbocki majas endast usuvad, asendamatuid inimesi pole olemas. Piisab pilgust Euroopasse, et veenduda, kui võimetud on kriisi lahendama need inimesed, kes selle oma tarkuses põhjustasid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare