Kui tahta kuidagi pähklikoore sisse mahutada vasakpoolse maailmavaate definitsiooni, siis on selleks tõdemus, et vasakpoolsed võtavad kõigis küsimustes alati instinktiivselt vale poole. Iroonilisel kombel teeb rõhuv enamik neist seda siiralt uskudes, et nad ajavad õiget asja. Väike hulk teeb seda aga küünilise kalkulatsiooniga, et vasakpoolsete ullikeste toel on võimalik endale hankida võimu ja rikkust.

Külm sõda on vaid üks paljudest näidetest. Põhjuseid võib olla mitu, levinuim kahtlemata edevus — olgu selleks võitlus näljahädaga, paanika vaalade saatuse pärast, patsifism või mõni muu kohustuslik lefty hoiak — peamiseks motivaatoriks on edev soov näidata end veekalkvel silmade ja suure südamega, kaastundliku inimesena. Sealjuures pole eriti oluline, kas maailma päästmise vallas midagi reaalselt ka ära tehakse, enamik vasakpoolseid kampaaniaid on orienteeritud heale enesetundele, mitte tulemustele.

Kui vasakpoolsete tegelik eesmärk oleks vaesuse vähendamine, siis hülgaks nad kiiremas korras sotsialistliku majandusmudeli propageerimise ja võtaks innukalt omaks kapitalismi. Elu on korduvalt tõestanud, et esimene neist vähendab inimeste jõukust, teine suurendab. Tarvitseb vaid vaadata Indiat, Hiinat, Zimbabwet või Venezuelat — ja mõistlikule inimesele saab kiiresti selgeks, mis annab tulemusi, mis mitte. Vasakpoolsetele pole see aga kaugeltki ilmne.

Eestis on sageli räägitud, et parem-vasak-skaala ei kehti ning meil polegi õigeid vasakpoolseid. Pange tähele, enamasti ajavad sellist juttu poliitikud, kes soovivad jätta endale võimalikult laia mänguruumi, et korjata kokku võimalikult erinevate maailmavaadetega valijate hääli. Tegelikult on maailmas, päris kindlasti aga Euroopas, vasakpoolsetel välja kujunenud klassikalised kohustuslikud seisukohad ning need dogmad — mis tihtilugu on omavahel vastuolus, aga tühja sellest, peaasi, et nad üksikult võttes annavad hea enesetunde — moodustavadki vasakpoolse maailmavaate.

Üheks neist on kahtlemata häälekas patsifism. Tegelikult on kõik vasakpoolsete lemmikseisukohad häälekad, sest kõva lärm kompenseerib argumentide vähesuse ja rabeduse. Vasakpoolsete patsifism oli see, mis aitas Hitleril relvastuda, Stalinil oma kontrolli alla võtta pool Euroopat, tõi kaasa ameeriklaste kaotuse Vietnamis, lasi 1990. aastatel möllata ebainimlikult julmal sõjal Balkanil ning oleks äärepealt aidanud Saddamil võimul edasi püsida, et tappa veel pool miljonit oma riigi kodanikku.

Patsifism on ka see, mis aitab Putinil praegu terroriseerida kõiki oma naabreid. Ja kui Eestist rääkida, siis on patsifism see, mis takistab meil tõsiselt üles ehitada oma riigikaitset seks puhuks, kui ilm rahvusvahelistes suhetes läheb tõeliselt halvaks. Aga tühja sellest kõigest, tähtis on hea enesetunne ja võimalus edvistada lööklausetega, kui paha on ikka sõda ja millised monstrumid on need, kes keelduvad uskumast, et mingil põhjusel ei kimbuta sõda enam meie ajastul inimkonda.

Teine vältimatu vasakpoolne dogma on aktiivne vastumeelsus rahvusluse suhtes ehk kosmopoliitsus. Euroopas on aksioom, et rahvuslus võrdub parempoolsusega. Päris nii see loomulikult pole — rahvuslus on kõrgem väärtus kui lihtsalt parem-vasak-ideoloogia –, kuid just nimelt vasakpoolsete aktiivse vastandumise tõttu rahvuslusele ja sellest tulenevale patriotismile on nad veendunud, et kõik rahvuslased on järelikult parempoolsed.

Kosmopoliitlusest kasvab välja tähtis vasakpoolne multikulturalismiõpetus, mis sedastab, et rahvuste kadumise nimel tuleb eri rahvaid ja kultuure võimalikult aktiivselt segada. Et protsesse kiiremini käiks, on kõik kultuurid kuulutatud võrdseks. Mis on muidugi totaalne absurd, ainult idioot saab pidada võrdseks islami õpetusega kokku käivat naisepeksu ja veritasu Euroopa kristliku kultuuri traditsioonidega.

Ja kas te panete tähele, et multikulturalism on karjuvas vastuolus ühe teise vasakpoolse kinnisideega — nimelt feminismiga. Aga pole oluline, tähtis on hea enesetunne, mis tekib, kui deklareeritakse: „Meie ei vaata ühelegi kultuurile ülevalt alla, vaid näeme neid kontekstis.”

Muide, kristlusest rääkides on vasakpoolsed samuti valinud vale poole. Üks korralik vasakpoolne on ühtlasi veendunud antikristlane. Trenditeadlik vasakpoolne ei ole aga muide mitte kõikide religioonide vastane, sest multikulturalism kirjutab talle ette lugupidamise näiteks islami või džunglirahvaste uskude suhtes.

Ja tegelikult ei huvitagi vasakpoolset religioon laiemalt — ta on antikristlane, sest see religioon paneb paika moraalinormid ja väärtushoiakud, mis lihtsalt ei võimalda ajada punast joont. Ega ilmaasjata pole Ameerika võimsaim poliitiline liikumine religious right ehk meie mõistes usklikud valged. Usklikud punased ei tee kusagil ilma.

Aga isegi kui teid jätavad religioossed argumendid külmaks (mis pole eriti tõenäoline, kui te olete vasakpoolne, sel juhul ajavad nad teid lihtsalt marru), võiks sajanditepikkune negatiivne kogemus eri etniliste, keeleliste ja kultuuriliste gruppide segamisest anda selge vihje, et kosmopoliitsus ja multikulturalism ei toimi. Päris kindlasti ei toimi ta Euroopas, kus põlisrahvastik on jäänud paljudes riikides immigrantide terrori alla, samas kui nende vasakpoolne eliit kinnitab, et nii peabki olema.

Kui vaadata, kes on need poliitikud (või „teadlased”), kes Eestiski aina kinnitavad, et põlisrahvas peab tegema lõputuid järeleandmisi kolonistidele, siis kõik nad kuuluvad kas vasakpoolsesse sotside parteisse või vasakpopulistlikusse Keskerakonda.

Tavakodanike elu keerulisemaks tegemine pole muidugi vasakpoolstele mingi probleem. Nende aastakümneid kestnud võitlus kurjategijate elu paremakstegemisel ja karistuste leevendamisel võib küll muuta kõigi korralike inimeste elu ebaturvalisemaks ning mõnitada inimeste arusaama õiglusest, aga: hei — peaasi, et roosa saab demonstreerida oma suuremeelsust ühiskonna põhjakihti poputades. Selleks peab inimese moraalne kompass olema totaalselt rikkis, et eelistada kurjategijate heaolu ja turvatunnet korralike inimeste omale.

Moraalse kompassi puudumine ilmneb ka vasakpoolsete kohustusliku homolembuse puhul. Üritades võrdsustada ebanormaalset ja normaalset kuulutavad nad kõik normaalsed inimesed möödaminnes ebanormaalsetega samal pulgal olevaks. Ning oma edevuse ja heaolutunde nimel pigistavad nad kõvasti silmad kinni oma tegude soovimatute tagajärgede ees, mida on toonud nende aastakümneid kestnud võitlus traditsioonilise peremudeli vastu: lokkav abordikultuur, massiline abielude lahutamine, ainult ühe vanema armastuse ja hoolega leppima pidavad lapsed jne.

Ning milline partei on Eestis ainus, kes paneb riigikogusse kandideerima homoaktiviste, kelle saadikud toetavad alati kõhklematult europarlamendis kõiki homoteemalisi hurjutusi pahade Ida-Euroopa riikide suhtes, kelle programm toetab homoabielusid? Arvasite õigesti, see on meie presidendipartei.

Ja kuidas nad suudavad avalikkusele seda müüa, et nad alati instinktiivselt vale poole valivad? Aga loomulikult poliitilise korrektsuse nimelise uuskeele juurutamisega avalikus diskursuses! Muutes vastavalt vajadusele sõnade ja mõistete tähendusi; kuulutades põlu all olevaiks ideed ja väljendid, mis neile ei meeldi või nende vastuolulise ja maailma halvemaks tegeva ideoloogia olemust paljastab; tembeldades ohtlikuks inimesi, kes vasakpoolset ideoloogiat rünnata julgevad; nõudes, et kriitikud tuleb vaigistada.

Seda kõike on nähtud aastakümneid Lääne-Euroopas ja me oleme seda juba nägemas ka Eestis. Elu on näidanud, et mõistlikud argumendid ja empiiriline kogemus vasakpoolseid oma dogmasid hülgama ei pane. Kasulikud või mitte, aga suutmatus ja tahtmatus tunnistada oma tegevuse negatiivseid tagajärgi ei ole terve mõstusega inimese tunnus.