Martin Ehala: emakeeleõpetus on raadioeelses ajas
Oleme harjunud jagama gümnaasiumi emakeeleõpetuse kursusteks, millest igaüks keskendub aine ühele tahule: õigekeelsusele, keele struktuurile, tekstiõpetusele, kõneõpetusele. Kuigi kursuste tulemused on ainekavas kirjeldatud pädevustena, rõhutab kogu aine ülesehitus siiski eeskätt teadmiste edasiandmist. Siin ongi põhimõtteline vastuolu: õpetamine lähtub ainest, st teoreetilistest teadmistest, aga tulemusi loodetakse saavutada pädevustena. Kui klaveriõpingutes oleks kaks kursust klaveri ehitust ja muusikateooriat, kaks kursust nooditundmist ja heliredelite drillimist ning kaks viimast kursust pakuksid eri muusikastiile, kus teoreetiliste teadmiste kõrval proovitaks ka mõnda pala mängida, jääks praktiline klaverimänguoskus paratamatult kesiseks.
Õpetada emakeelt nagu võõrkeelt
Kui soovime paremat emakeeleoskust, peame järelikult teoreetilise ja praktilise osa vahekorda emakeeleõpetuses muutma. Selles lähenemises ei ole metoodiliselt midagi uut – kogu tänapäevane võõrkeeleõpetus lähtub sellest põhimõttest. Samas oli ka võõrkeeleõpetus sada aastat tagasi samasugune grammatikakeskne, kui emakeeleõpetus on senini. Võõrkeeleoskus lihtsalt muutus inimeste mobiilsuse kasvades nii eluliseks pädevuseks, et see nõudis efektiivsema metoodika väljaarendamist. 21. sajandi infoühiskonnas on eluliseks pädevuseks muutunud ka emakeeleoskus, mis nõuab üsna vältimatult metoodika muutust. Kui suudaksime õpetada emakeeleõpetajad emakeelt samal viisil õpetama, kui võõrkeeleõpetajad õpetavad võõrkeeli, oleks võimalik saavutada suur areng õpilaste emakeeleoskuses ka tundide mahtu suurendamata.
Tuleb loobuda kohustuslikest eesti keele struktuuri ja õigekeelsuse kursustest ning tuua sisse praktilise eesti keele õpe. Ei ole ratsionaalseid argumente, miks eesti keele struktuur peaks olema gümnaasiumis tingimata kohustuslik kursus.
Kindlasti ei ole gümnaasiumi vaja ka omaette õigekeelsuskursust. See ei tähenda, et õigekeelsust ei peaks gümnaasiumis õpetama, kuid kompaktse kursusena pole see efektiivne. Õigekeelsus ei ole katekismus, mis tuleb pähe õppida, hinne saada ja seejärel unustada. Õigekeelsus on osa kirjutamispädevusest ja seda peab pidevalt arendama.
Gümnaasiumis peaksid olema praktilise eesti keele kursused. Neis keskendutaks aastast aastasse samadele eesmärkidele – funktsionaalse lugemise, kirjutamise (sh õigekirja) ja suulise keelekasutuse arendamisele. Praktiline eesti keel oleks nagu klaveri õppimine, kus literatuur muutub keerukamaks, kuid põhilised tehnilised võtted ja nende teoreetilised alused ei muutu.
Kaks kursust paralleelselt
Loomulikult ei tähendaks praktiliste eesti keele kursuste rakendamine gümnaasiumi emakeeleõpetuses traditsiooniliste kursuste kadumist. Sobilik vahekord oleks kolm sisulist ja kolm praktilist kursust, nii et need toimuksid paralleelselt. Sisulistes kursustes omandataks ainesisu ja kinnistataks seda lühiharjutustega, praktilise eesti keele kursustes mängitaks läbi kommunikatsiooniolukordi, milles toimimiseks meenutataks varem sisulistes kursuses omandatud teoreetilisi teadmisi, diskuteeritaks läbivates teemades või kirjandustundides üleskerkinud probleeme ja kõige selle käigus arendataks praktilist emakeeleoskust.
Kindlasti tähendaks praktilise eesti keele kursuste rakendamine üsna suurt ja põhjalikku muutust emakeeleõpetuse metoodikas ja praktikas, seda ei ole võimalik teha päevapealt. Küll aga saaks rakendada sama tehnikat kui venekeelse gümnaasiumi üleminekul osalisele eestikeelsele õppele: võtta vastu põhimõtteline otsus ja näha ette üleminekuperiood. Aeg nõuab üha tungivamalt emakeeleõpetuse uuendamist!
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
