Marten Kokk: Lissabonist algab tõhusam Euroopa
Nii Euroopa kui kogu maailm seisab praegu silmitsi ka muude uute väljakutsetega nagu terrorism, üleilmastumine, kliima soojenemine, energiajulgeolek. Ükski riik ei tule nende väljakutsetega tõhusalt toime täiesti üksi.
Euroopa põhiliseks hädaks peetakse asjaolu, et Euroopa demokraatial põhinev asjaajamiskord on kohmakas ja majanduskasv seetõttu samuti aeglane, sest otsuste tegemine kipub venima ja tihtipeale on otsuse tegemiseks vajaliku konsensuse tekkimise tulemuseks hambutu lahendus, mis ei rahulda õieti mitte kedagi.
Kas Lissaboni leping muudab Euroopa asjaajamist efektiivsemaks?
Vastus peaks olema loomulikult jah. 1. detsember 2009 läks Euroopa Liidu ajalukku päevana, mil lõppesid ligi kümme aastat kestnud sisearutelud ja jõustus Lissaboni leping. Lepinguga omakorda loodi institutsioonid, mis võimaldavad 27 liikmesriigil tulemuslikult ühist asja ajada.
Leping tähendab kindlasti ka suuremat demokraatiat Euroopa Liidus, sest see suurendab oluliselt Euroopa Parlamendi volitusi. Leping peaks kindlasti tulevikus tähendama ka efektiivsemat Euroopat. Selleks on oluline kahe uue ametiposti loomine: kaheks ja pooleks aastaks valitava Euroopa Ülemkogu eesistuja ametikoht, kus praegu tegutseb endine Belgia peaminister Hermann van Rompuy, ning välispoliitilise tegevuse sünkroniseerimiseks loodud Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, mida asus täitma Catherine Ashton.
See toob loomulikult kaasa võimuvolituste ümberjagamise Euroopa Liidu institutsioonide vahel ja see omakorda tekitab suuri pingeid. Olulisimaks pingete allikaks on ehk kujunenud ühise välisteenistuse loomine, sest kindlasti leidub selles protsessis osalisi, kelle huvides ei ole ühtse ja tugeva välisteenistuse väljakujundamine ja kes seetõttu üritavad ka uue kõrge esindaja Catherine Ashtoni elu keeruliseks teha.
Eesti huvides on siiski kindlasti tõhusalt toimiva Euroopa välisteenistuse väljaarendamine, kus iga liikmesriik tunnetab selgelt oma osalust. See eeldab liikmesriikide diplomaatide kaasamist ühtsesse välisteenistusse juba selle loomisest saadik. Eesti huvides on loomulikult ka see, et meil oleks Euroopa välisteenistuses võimalikult laiaulatuslik esindatus. Meedias tekkinud spekulatsioon - justkui toetaks Välisministeerium ainult Eesti välisteenistusest pärinevaid diplomaate - ei vasta tõele. Teatavasti on võetud üldine lähenemine, et 1/3 teenitusest tuleb liikmesriikidest, 1/3 Euroopa Komisjonist ja 1/3 Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadist. Tegelikult polegi eriti oluline, kust mingi konkreetne eestlane sinna välisteenitusse jõuab. Oluline on, et me lõppkokkuvõttes oleksime seal piisavalt hästi esindatud. Ja seda seisukohta on Välisministeerium ka kõikjal kaitsnud.
Ühtse välispoliitika ja solidaarsuse põhimõtete respekteerimise juures on oluline mõista seda, et ühine välispoliitika ei tähenda, et kõik liikmesriigid ajavad automaatselt Eesti välispoliitilist joont. Pigem tähendab see seda, et peaksime veelgi rohkem arvestama just oma EL partnerite arvamusega. See on sisepoliitiliselt muidugi vahel väga keeruline, kuid kokkuvõttes ilmselt ainuvõimalik tee meie julgeoleku ja heaolu tagamiseks kaugemas tulevikus – ja see on meie välispoliitika eesmärk!
Kokkuvõtteks: Euroopa edukat või edutut toimimist on tegelikult oluline vaadelda aja teljel – Euroopa pole muu maailmaga võrreldes viimasel ajal kuidagi halvasti hakkama saanud, kui võtta aluseks viimase 50 aasta dünaamika. Hirm tõusvate Aasia ja Lõuna-Ameerika majanduslike suurvõimude ees võib kohati, lühemas ajaraamis, olla isegi põhjendatud, kuid Euroopa vastus sellele ei saa olla demokratlike aluspõhimõtete painutamine.
Teise maailmasõja järel on ajalugu üsna ühemõtteliselt tõestanud, et demokraatia loob riikide vahel ettearvatava läbirääkimistel põhineva keskkonna, mis võimaldab liigseid pingeid avastada ja vältida. Ja see süsteem toimib.
Lissaboni lepingu rakendamine on kaasa toonud palju pingeid küll Euroopa institutsioonide vahel ja see pole muidugi hea, aga see on paratamatu. Ka Eestis oli 90ndate alguses põhiseaduse rakendamise aegu igasuguseid institutsionaalseid keerdsõlmi, kuni selleni välja, kelle kapis seisab riigipitsat. Aja jooksul lahendati see probleem ikkagi parimal ja efektiivseimal viisil – pitsat ise jäi presidendi juurde, aga võti anti riigisekretärile, et ta ei peaks iga kord pitsatit Kadriorgu kaasa vedama, kui tekkis vajadus selle kasutamise järele.
See on tegelikult pretsedentide loomise perioodil täiesti normaalne, et on vastuolud ja pinged. Tulevikus luuakse aga uusi pretsedente lihtsalt märgatavalt vähem ja seetõttu on ka nägelemise hulk märksa väiksem. Kui ühised reeglid saavad paika, algab tavapärane koostöö ja riigivalitsemine – ja nii läheb kindlasti ka Lissaboni lepinguga.
