Mart Ummelas: Oleme normaalsed karjaloomad

Kas Te olete näinud nõukogude aja kõige naljakamat filmi, mille nimes olid vähemasti sellised sõnad nagu “Hüva leili!”, ning mis kujutas õnnetu mass-tüüp-mikroelamurajooni pisut tonksis elaniku juhtumisi aastavahetusel, kui ta sattus tema armsa koduga äravahetamiseni sarnanevasse korterisse, kus nii välisuks, lift, koridor, korteriuks kui kõik muugi, välja arvatud üksnes hommikul tema kõrval ärkava naise nägu, olid pisiasjadeni ja äravahetamiseni sarnased eelnevas elus kogetuga?

Millegi pärast arvasime, et selline äärmuseni viidud standardiseeritus, ühetaolisus ja -näolisus ning stereotüüpsus on jäänud lootusetult minevikku, reaalsotsialismi ja sunniviisilise võrdõiguslikkuse painavasse minevikku. Paraku eksisime. Ja rängalt.

Jah, uus masselamuehitus a la Jüri Mõis pole veel täiel hool käivitunud, aga see-eest on meie armsad kodakondsed hakanud juba taas riietuma standardseisse rõivaisse, tarbima üheülbalisi tarbe- ja toidukaupu ning väärtustama ühetaolisi teenuseid, justnagu tahaksid nad tagasi pöörduda võrdsustava sotsialismi rahustavasse rüppe. Rääkimata mõtteviisi nivelleerumisest.

Nagu hetkeks hulkuma jäänud üksikud hundid, kes esimesel võimalusel liituvad ulguva hundikarjaga, mis sihitult, kuid seda järjekindlamalt mõõdab meie karmi tegelikkuse avarusi, otsides oma kohta elus, leidmata aga isegi iseend.

Midagi on siiski muutunud. Need pole enam hallid vatijoped ega Marati lontis põlvedega dressid, vaid Maksimarketite hiina sulejoped ja Merekeskuste piraatbotased. Need pole küll enam ETKVL-i laost välja toodud ungari herne purgid ega jugoslaavia magus vermut, vaid Selverite hiina toidu take-awayd ja Prismade titanic- ja naisenimedega veinide eripakkumised. Need pole vast enam tuttava Junori juuksuri tangide all sündinud elektrilokid ega lonkurist Lembitu rätsepa vanaonu Austraaliast saadetud riidest pintsak, vaid äsja nurga taha rajatud tervisekeskuse ja solaariumi trendikas tehispäevitus ning X-reisibüroo bussireis Rooma kõigi ööbimistega motellides.

Kas siis Stockmanni bossid ja Sokose burberryd, Primo chiantid või Rocca al Mare Tamjärve erakool erinevad olemuslikult eelmainitud massitarbimisest? Sugugi mitte, sest ka need on omal kombel massitooted, sest meelitavad eelkõige masse. Meelitavad neid, kes tahavad olla niiöelda normaalsed, ajaga kaasas käivad, see aga tähendabki massist mitte-erinevad. Need lihtsameelsed, kes arvavad, et massist erinemiseks on vaja vaid piisavalt raha.

Kvaliteet, ütleb mõni teine, kaubamärgiga kindlustatud tarbimisväärtus. Ei saa olla mingit kvaliteeti selles, mida kõik võrdselt tahavad, mis kõiki teeb ühesugusteks konsumentideks. Massiline iha välistab olemuslikult individuaalsuse, järelikult ka isiksuse ainsa tõelise kvaliteedi isikupära.

Näib, et enamik meist tunneb ennast endiselt turvalisemalt karjas, seda nii tarbimises kui ka mõttemaailmas. Kas tõesti on nii raske olla ebanormaalne? Mäletate seda laulu? Ja tegelikult vaid ebanormaalseil on midagi normaalseile öelda.