Mart Ummelas: Eesti on arenenud riikide edetabeli punane latern

Kui võrrelda Eesti tulemust ÜRO Arenguprogrammi finantseeritud Inimarengu raporti 2000 edetabelis mõne jalgpalli- või jäähokisarjaga, siis oleme jõudnud meistrite liigasse, ehkki selle punase laterna rolli. Tulemus on tähelepanuväärne, sest uude tippliigasse on pääsenud meile lisaks vaid Ungari (välja on kukkunud Costa Rica), lõunanaabrid Leedu ja Läti koos venelastega aga võistlevad keskmike kohtade pärast Ladina-Ameerika riikide ja teiste endiste sotsialismimaadega. Tegelikult tähendab see Eesti väljapääsemist arengumaa kategooriast.

Kui minna ajas tagasi, siis 1995-98 kuulusime veel samasse seltskonda Iraani, Valgevene, Alþeeria ja Korea RDVga, keda nüüd võib leida kuskilt sajanda positsiooni piirimailt või üldsegi mitte. Osalt on meie hüpe kindlasti tingitud muutunud statistikast ja hindamiskriteeriumidest. Paljud andmed on raportisse jõudnud mitmeaastase nihkega, kajastades 90ndate keskel toimunud kiiret arengut. Kuid saavutatud edu ei saa siiski kanda vaid arvudega þongleerimise või madala lähtepositsiooni arvele. Arenguprogrammi missiooni töö lõpetamine Eestis kõneleb üsnagi kujukalt sellest, et oleme tõusnud oma jalgele ja meid võib nüüd jätta iseenda hooleks.

Meistrite liigasse pääsemisel on siiski ka teine, veidi nukram külg: enam ei saa me uhkeldada oma suurepäraste näitajatega võrdluses teiste Balti riikide või seda enam traditsiooniliste arengumaadega, vaid peame seadma oma lati juba Euroopa järgi. Sellest aspektist oleme aga endiselt punast laternat väärt.

Tegelikult muutuvad raportis välja toodud probleemid seoses kehva haldussuutlikkusega ning hariduse ja tööjõuturu mittevastavusega Eesti jaoks lähiajal üha rängemaks. August väljapääsemiseks piisas ka brutaalsest jõupingutusest ning kaaslaste selgasid mööda üles ronimisest, avatud maastikul tegutsemine nõuab aga kõigi ülejäänutega arvestamist, ümbruskonnas omaks võetud reeglitest kinnipidamist ning tsiviliseeritud käitumist mitte ainult võõraste, vaid ka omadega.

Politoloogiaprofessor Georg Sootla meelest on Eesti jõudnud tagasi samade probleemide juurde, mida analüüsiti 1990ndate alguses: ”Me oleme uue avaliku halduse kontseptsiooni kriisis, sest otsustamine on politiseeritud.” Ilmselt ei hakkagi meie ametkonnad tööle, kui ülim otsustusõigus püsib tujukal, kuid võimetul ministril, kui isiklik keemia peletab riigitööst eemale kogenud kantslereid ja riigiametite juhte. Madalam ametnikkond aga nuusutab pidevalt tuult, sest valitsusevahetusega võivad pooled neist taas oma koha kaotada.

Raportis tõdetakse, et aeglase tulemustsükliga ministeeriumi töötajaist on 2/3 seal töötanud vähem kui kolm aastat, neist omakorda 45% on sama vähe aega üldse olnud ametnik. Niisiis pole haldussuutmatus seotud enam oma sooja koha külge klammerduva vanameelse kaadriga, vaid hoopis ülemäära sagedaste reformide ja ümberistumistega. Sagedased ümberkorraldused valitsemisstruktuurides on tegelikult valdavalt suurim põhjus haldussuutlikkuse languseks, mitte aga väidetav seisak. Juba Uus-Meremaalgi maha käinud avaliku halduse totaalse erastamise ning uue haldusjuhtimise (new public management) elustamise katsed Eestis mõjuvad aga vähemasti anakronistlikult.

Haridussüsteemi ja tööjõuturu vastuolud ennustavad mitmete sotsiaalsete probleemide pingestumist tulevikus, sest jätkuv üldkesk- ja kõrghariduse üleshaipimine, millega üritatakse vähemasti arvudes maskeerida noorte suurt tööpuudust, hakkab peagi kätte maksma ka makromajanduslike näitajate tagasiminekuna. Eestis on põhiharidusega inimesi tööealisest rahvastikus kuni kaks korda vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. See loob illusiooni üliharitud riigist, tegelikult tähendab aga ülisuurt massi üliambitsioonikaid noori “intellektuaale”, kelle järele tegelikult igatsevad tehasetsehhid ja veisefarmid, treipingid ja sõnnikukärud, aga miks mitte ka mikroskeemid ja kõvakettad.

Seoses raporti näitajatega on palju kõneldud kuritegevuse kõrgest tasemest, tahtlikest tapmistest ja narkokuritegudest, liiklusõnnetustest ja keskkonna saastatusest. Tegelikult on kõik need näitajad peale narkokuritegevuse viimastel aastatel näidanud selget langustendentsi. Ent ka praegune tapmiste arv — 13,9 saja tuhande elaniku kohta — ületab mitmekordselt isegi Ungari ja Sloveenia taseme, rääkimata siis juba Belgiast või Austriast. Põhjamaades pole see siiski oluliselt väiksem.

Ent kuritegevuse kasv on siiski vaid mingite muude sotsiaalsete protsesside peegeldus, see omakorda aga langetatud majanduslike ja poliitiliste valikute tagajärg. Selles mõttes äratab enam muret vahepeal pidurdunud majandusliku ebavõrdsuse uus kasv ning rahvusliku koguprodukti ühe ebavõrdsem jaotumine erinevate elanikkonnarühmade vahel. Miks mitte ka põhiharidusegi pooleli jätvate noorte suur hulk — 1300-1400 aastas, mis tähendab sisuliselt kirjaoskamatute arvu iga-aastast kasvu umbes tuhande võrra. Koos enam kui12% tööpuudusega on see tiksuv viitsütikuga pomm kogu ühiskonna jaoks.

Millestki positiivsest kõneleb raport siiski veel, nimelt Eesti edu põhjustest Eurovisiooni lauluvõistlustel. Sealt on kõrva taha panna soovitus: “Edu põhjused on hoopis muudele kultuuripiirkondadele meeldimises, neilt häälte hankimises. Mitte lihtne orienteerumine nn tõelisele läänele, vaid enda soodsaks mängimine teistele regioonidele.” Ehk oleks sellest kavalast nõuandest õppida nii meie euroläbirääkijail kui poliitikuil laiemaltki: eeskuju ei tuleks võtta vaid sealt, kust seda niigi peale surutakse.

Kas arenenud riikide sappa jõudmine tähendab ka nende sekka kutsumist? Kellele statistika ajalise nihke tõttu kuulub üldse au selle tulemuse eest? Kas väidetav makromajanduslik edu süvendab tavalise eestlase optimismi ja paneb ta senisest veelgi paremini tööle? Või paneb ta hoopis mõtlema selle üle, kuhu kogu see rikkus läheb, ja suurendab kadedust oma naabrite suhtes, kasvatades ühtlasi usaldamatust riigi ja ühiskonna vastu? Ja kas oleme üldse valmis samasuguseid raporteid (ausalt) koostama, kui ÜRO enam neid ei rahasta ega kontrolli?