Mart Raudsaar: Kollektiivne aju ärkab koomast

 (39)
986532
---

Olles lubanud kommenteerida internetikommentaare, jäin mõtlema, mida ma nende kohta üleüldse öelda oskan. Kas need on mu elu kuidagi mõjutanud? Ühe teooria kohaselt jätavad mõned inimesed oma mõtted meedias avaldamata anonüümsete internetikommentaaride kartuses. Isiklikult ei suuda ma meenutada ühtegi lugu, mille oleksin ise sellel põhjusel kirjutamata jätnud.

Mõnede arvamuste kohaselt näitab kommentaaride hulk loo loetavust ja teema populaarsust. Minu meelest on see vaid üks hea loo indikaator, mida võib samas kunstlikult suurendada. Tean paari juhtumit, kus autor on mulle tunnistanud, et kommenteeris enda lugu erinevatest arvutitest varjunimede all, et tekitada diskussiooni. Rääkimata erakondliku kuuluvusega inimestest, kes parteikontoreis või ka väljaspool seda usinasti kommenteerivad ja helistavad väitlussaadete tasulistele telefonidele.

Aga võib-olla lisavad kommentaarid kirjutatule midagi olulist ning avardavad ajakirjandusliku taju piire? Nii võiks see parimal juhul ollagi. Kuid lugedes siinse loo jaoks mõne oma varasema loo sabasse kirjutatud anonüümseid kommentaare märkasin teatud tüüpi kommenteerijamustreid.

Mõned kommentaarid on isikutelt, kellega olen reaalses elus eriarvamusele jäänud ning kes otsivad revanšivõimalust või väljendavad üksnes isiklikku antipaatiat. Mõned kommentaarid on nendelt, keda ma isiklikult ei tunne, ent kes soovivad esineda n-ö viimase sõna õigusega ekspertidena. Ent mõned kommentaatorid lähevad hoopistükkis omavahel kokku asjaoludel, mille taust jääb mulle hämaraks. Aga on ka neid kommentaatoreid — ehkki vähe — kes avaldavad tunnustust ja/või lisavad teema jätkuks omalt poolt midagi asjalikku.

Ma ei ole sage internetikommentaaride lugeja. Pean tunnistama, et pärast Delfi turuletulekule järgnenud esialgse huvi vaibumist pole selle kommentaarides olnud minu jaoks olulist funktsiooni või lisaväärtust — mis ei tähenda, et ma neid iseenesest nähtusena halvustaks. Kuna kommentaare kipub tavaliselt olema korraga palju, ei ole mul aega nende seast iva väljasõelumiseks. Seda enam, et mulle hakkab vastu ülbe või mölisev ja väheargumenteeritud stiil.

Võib-olla vastureaktsioonina ma reeglina ise ka ei kommenteeri. Ma ei pea põhjendatuks kulutada sõnu auditooriumi ees, kus need sumbuvad või kust tuleb vastu tuld ja tõrva. Kas te kulutaksite aega noorukitele, kes teid paneelmaja viienda korruse aknast narriksid?

Sarnast frustratsiooni tunnen, olles sattunud lugema näiteks mõne auto- või ehitusfoorumi kommentaariume. Väga tihti annab neis tooni jõmlus, mis teab täpselt, mis on õige (näiteks naastrehvid vs lamellrehvid, à la kõik lamellrehvide kasutajad on jobud) ning paneb paika teisitiarvajad. Tegemist oleks nagu klassiruumiga, kus paar tugevamat poissi ülejäänusid terroriseerivad ning klassil tervikuna on kadunud õpihuvi, antud juhul argumenteeritud arutluse soov.

Kui olen jõudnud järeldusele, et internetikommentaaridel pole mulle suurt pakkuda, siis milleks olen selle väitmiseks nii palju aega ja ruumi kulutanud? Aga eks seetõttu, et pean kõiki kirjeldatud puuduseid parandatavateks. Oma olemuselt on kommentaarium endiselt meie kollektiivne aju, mis peab üksnes veidi arenema. Katsetused registreeritud kasutajatega modereeritud kommentaariumides on julgustavad.

Nagu igal uuel kullaväljal, on siingi algul esinenud segadust ning kuritarvitusi. Paralleel liiklusest — autode arvu suurenedes kehtestatakse piirkiirus, võetakse kasutusele liiklusmärgid ning hakatakse kontrollima autojuhtide kainust. Keegi ei räägi ju tõsimeeli liikluse kinnikeeramisest, küll aga on tavapärased viisaka liikleja kampaaniad.

Niisiis on regulatsioon, sealhulgas eneseregulatsioon internetikommentaaride maailma korrastav tegur, mis laseb kuuldavale tuua mõistuse hääle — mis võib olla alternatiivne, ent on tõsiseltvõetav ja mõjukas. See võtab aega, aga olen veendunud, et viimaks see meieni kostub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare