Mart Raudsaar: Eesti ajakirjandus oli Liibanoni pantvangikriisis pigem pääste- kui valvekoer

 (16)
Mart Raudsaar: Eesti ajakirjandus oli Liibanoni pantvangikriisis pigem pääste- kui valvekoer
Mart RaudsaarErakogu

Õnneks lõppes 114-päevane pantvangikriis Eesti kodanike vabastamisega. Nüüd on võimalik analüüsida ajakirjanduse käitumist 23. märtsist kuni 14. juulini.

Millised võiksid olla õppetunnid?

Lugedes arhiivimaterjale ning mõeldes tagasi kogu perioodile, jagaksin selle ajakirjandusliku kajastuse tinglikult nelja etappi. Esimene, üsna lühike etapp algas röövimise teatega ja selle jooksul tuginesid Eesti ajakirjandusväljaanded peamiselt välismaistele allikatele.

Teine etapp algas hulga Eesti ajakirjanike lähetusega Liibanoni, kes kajastasid röövitud eestlaste aktiivset otsimisoperatsiooni, mis järk-järgult sumbus. Sellesse etappi jääb röövijate esimene avalikkuseni jõudnud kontaktivõtt ning röövitute ID-kaartide foto avaldamine.

Teine etapp läks aprilli keskel tasapisi üle kolmandaks etapiks, mida iseloomustas suhteline vaikseis avalikkuses ning mida elavdasid üksnes kuuajase vahega meediasse jõudnud kaks videoläkitust ja arutelu kolmanda, avalikkuseni mittejõudnud videoläkituse teemal.

Neljas etapp algas jalgratturite vabastamise päeval ning tinglikult võib seda lõppenuks lugeda päeval, mil ajakirjanduses hakkas domineerima Norra terroriakt.

Enne lähema analüüsi juurde asumist mööname, et avalikku arutelu kandvale ajakirjanduslikule kajastusele on omane tsüklilisus, nagu peaaegu kõigele meie elus. Mingi teema tekib ja pälvib üleüldise tähelepanu; avaliku huvi ja uudisväärtuse olemasolul jõuab see kiiresti huviorbiiti ning hakkab siis tasapisi aktuaalsust kaotama.

Esimene dilemma: palju või vähe?

Siinkohal sõnastame esimese dilemma, mille ees seisis Eesti ajakirjandus pantvangikriisi kajastades. Milline on sobiv teema kajastuse määr? Üheltpoolt ei ole võimalik teema aktuaalsust igavesti üleval hoida; teisalt, uute infokildude üleekspluateerimine mõjub teema kajastamisele pikemas plaanis hävitavalt.

Esimeses pantvangikriisi ajakirjanduskajastuse etapis näis ajakirjandus sobilikku määra ületavat, kolmandas aga jooksvat tühikäigul. Teise ja neljanda etapi vältel kogesime aga sobilikul hulgal ja mõistlikkus kontekstis esitatud kajastust, mille õppetund kõlab igihalja järeldusena — tööta allikatega ning võimaluse korral kasuta oma allikaid!

Teine dilemma: pääste- või valvekoer?

Teine Eesti ajakirjanduse dilemma seisnes selles, kas ja mil määral teha koostööd võimudega. Olemuslikult on ajakirjanduse üks rolle jälgida võimude tegutsemist, seda vajadusel kritiseerides. Nii käitudes esindab ajakirjandus avalikkuse huvi, kes soovib teada, mida võimud ette võtavad kriisi lahendamiseks ning sarnaste kriiside vältimiseks tulevikus (siin ei pea me silmas üksnes konkreetset pantvangikriisi).

Antud juhul oli tegemist eriolukorraga, kus ajakirjandusel oli risk teha kasu asemel rohkem kahju. Nagu ütlesin 8. aprilli Vikerraadio Meediatunnis, sai kõigil headel osapooltel olla vaid üks eesmärk: Eesti poiste elusalt kojutoomine. Selle eesmärgi nimel tuli anda Eesti võimudele usalduskrediit ning lasta neil (vajadusel saladuskatte all) tegutseda senikaua, kuni tekib põhjendatud kahtlus, et tegutsemine pole piisavalt energiline või professionaalne.

Välisminister pidas stressile vastu

Siinjuures tuleb tunnustada välisministeeriumi, mis suutis vaatamata väga stressirohkele situatsioonile hoida toimivat kriisikommunikatsiooni. Pantvangikriisi kõige esimeses etapis esines libastumisi nii välisministeeriumi kui ajakirjanduse poolel (näiteks arutelu pantvangikriisi algusetapil, kas vangistatute eest tuleks lunaraha maksta või mitte). Kuid edasist kajastust jälgides võis näha, et kumbki pool suutis olla õppimisvõimeline. Välisminister Urmas Paet säilitas rahu ja jagas üsna piisavalt kommentaare isiklikult, selle asemel, et “lükata ette” mõnda pressiesindajat.

Muide, osaliselt ilmselt Liibanoni võimude soovi tõttu näidata edusamme jäi teisel etapil, aprilli algul, ajakirjanduses mulje, et pantvangide vabastamine on tundide küsimus. Hommikul ärgates vaatasin kohe uudiseid, et lugeda rõõmsast sündmusest. Sama kordus järgmisel hommikul ning veidi vähema lootusega veel kolmandalgi hommikul. Arvatavasti olid need ja järgnevad päevad lähedastele eriti rasked.

Kolmas dilemma: rääkida või mitte rääkida?

Loe veel

Kolmas ajakirjanduslik dilemma oli seotud kajastuse sisuga. Selle kategooria kõige olulisemaks küsimuseks tuleb pidada röövitute ja nende lähedaste kohta käiva informatsiooni avaldamist või mitteavaldamist.
Minu isiklik arvamus on, et pantvangisituatsioonides peaks avaldama pantvangistatute ja nende lähedaste kohta käivat informatsiooni nõnda vähe, kui võimalik (seda muidugi juhul, kui see ei sea ohtu ühiskonna huve — näiteks kui on pantvangistatud president tuumakohvriga) ja nõnda palju, kui hädavajalik.

Oleme nüüdseks kuulnud, et pantvange peksti, saamaks teada, kes neist on juudid — nagu oli kirjutanud ajakirjandus. Seda viga ei saa ette heita muidugi Eesti ajakirjandusele. Teisalt, ehkki aprilli algul saatsid pantvangistajad avalikkusele koopiad mõnede pantvangide ID-kaartidest ning nende identiteet oli rahvusvahelisele ajakirjandusele teada, oleks tasunud Eesti ajakirjandusel hoiduda seoste loomisest pantvangistatute ja nende ettevõtjatest sugulaste vahel. Põhjus on lihtne: mida prominentsemate sidemetega tundub pantvangistatu, seda suuremat võimalikku lunaraha võiks küsida.

Mõistagi tasub hoiduda liigsete kannatuste tekitamisest lähedastele; peale pantvangistatute vabastamist tuleb arvestada ka nende seisukorraga. Seetõttu oli mõistlik erilennu maandumise sättimine öisele ajale ning nende seast kõneisiku leidmine (võib-olla see viimane kujunes ka iseenesest nõnda).

Milline võiks olla moraal?

Kokkuvõtvalt võiks hinnata Eesti ajakirjanduse tegevust pantvangikriisi ajal tubli neljaga. Ajakirjandus kohanes uudse situatsiooniga, vältides liigset kõmulisust ning panustades võimalust mööda oma allikavõrgu loomisse, vältides vahendatud allikaid ning seega vähendades infomüra. Üsna pea saadi aru, et iga araabiakeelne uudis või infokild pole väärt edastamist.

Norra terrorisündmused on praeguseks paraku teema käsitluse tahaplaanile jätnud, ent ajakirjanduses võiks järgneda arutelu, mida me kõik sellest sündmusest õppisime. See ei peaks olema mõne kolumnisti süüdistuskõne jalgratturite uljuse aadressil või spekulatsioonid võimaliku lunaraha suuruse üle; küll aga asjalik arutelu sellel teemal, kuidas parandada meie kaasmaalaste turvalisust laias maailmas ja kodus ning kuidas tuleks pantvangi- või terrorisituatsioonis käituda.

Maailm on endiselt kahjuks üsna ohtlik paik.

Autor on Eesti Ajalehtede Liidu tegevjuht.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare