Mart Laar: 9/11 muutis maailma väiksemaks
Kaitseminister Mart Laar kirjutab oma ajaveebis, et viimase kümne aastaga on Lääs kulutanud tohutult ressurssi võitlusele terrorismi vastu, kuid ometigi pole terrorism maailmast kuhugi kadunud.
11. septembril 2001. aastal istusin parajasti Hispaania peaministri H.M.Aznariga Toompeal Stenbocki majas nõupidamislaua taga, kui uksest astus sisse nõunik Jaan Tross ning pani mu ette paberilehe teatega, et lennuk on ramminud New Yorgis üht Maailma Kaubanduskeskuse torni.
Tõmbusin ilmselt seda lugedes sedavõrd tõsiseks, et Aznar küsis: Mart, kas sul on mingi probleem. Lükkasin üle laua paberielehe tema ette ja ütlesin: Ei, paraku on hoopis meil probleem.
Nii see oligi. Järgneva kümne aasta jooksul on Lääs kulutanud tohutult ressurssi – ning paraku mitte vähe inimelusid – võitlusele terrorismi vastu.
On selge, et maailm pole enam mingil kombel endine. Ning kuigi sõjalises mõttes on võitluses terrorismi vastu saavutatud silmapaistvat edu – terrorismi kandnud maade vaigistamisest Osama bin Ladeni tabamiseni välja, pole terrorism maailmast kuhugi kadunud ega kadumas.
Terroristlikud rünnakud on mõnes mõttes hoopis laienemas, pannes inimesed oma poliitiliste eesmärkide või ideede propageerimiseks terrosristlikke meetodeid kasutama ka maades, kus see veel mõni aeg tagasi kellelegi pähe poleks tulnud.
Võime tänada oma teenistuste tõhusat käitumist ning head õnne, et Eesti ohvritest enda vastu suunatud rünnakus pääses.
Meie jaoks muutis 11/9 igal juhul võrreldamatult väiksemaks. Kaugetes maades toimunud vapustused ja õnnetused olid meid niigi järjest rohkem mõjutama asunud, nõõd jõudis maailm meie kodudesse otse kohale. Esimest korda läksid taasiseseisvunud Eesti sõdurid sõtta, esimest korda on meie kodudesse jõudnud kurvad teated vigastatutest hing hukkunutest.
Iraak või Afganistan pole paljude meie jaoks enam mitte kauged abstraktsed kohanimed, vaid midagi väga konkretset. Teiselt poolt oleme me nende maade kaudu senisest konkreetsemalt seotud ka kõigiga, kes kannavad sama väärtusi mis meie. Seegi on maailma meie jaoks oluliselt väiksemaks muutnud.
Peamine, mida sellest kõigest aga õppida saame, on arusaam, et me ei tohi lasta terrorismil muuta meie väärtussüsteemi ega põhimõtteid. Jah, me peame kurjust mitte käed rüppes pealt vaatama, vaid sellele otsustavalt ja kindlalt vastu astuma.
Meie kohus on oma inimesi sedalaadi rünnakute eest kaitsta. Seejuures ei tohi me aga muutuda kurjaks ning tigedaks või oma senist käitumismudelit muuta. Sest just see on tihti ründajate eesmärgiks.
Aidaku 9/11 ka kõiki hukkunuid meenutades just seda meeles pidada ning iseendaks jääda – just selliseks, nagu me oleme.
