Märt Läänemets: Tiibet hävitamise ohus

 (164)
Märt Läänemets
Postimees/Scanpix

Viimase nädala sündmused Tiibetis, Hiina Rahvavabariigi poolt 1950. aastal okupeeritud maal, annavad selge märgi, et 2008. aasta olümpiamänge võõrustav kommunistlik Hiina on rahust ja stabiilsusest kaugel.

Pekingi valitsejate retoorika Tiibeti õitsengust suure “emamaa” rüpes on propagandamull, mida usuvad ainult läbipestud ajudega hiinlased ning sellesama Pekingi valitsuse kinni makstud roosad lääne ajakirjanikud ja literaadid.

Miks seekordne vägivallalaine puhkes ning mis on selle vahetud ja kaugemad põhjused ja tagamaad?

Tiibet on olnud Hiinaga poliitiliselt ja kultuuriliselt seotud sajandeid. Kuid tänapäeva HRV väide, nagu oleks Tiibet olnud kogu aeg Hiina osa, on sama absurdne, nagu oleks Saksamaa samalaadne väide Eesti ja Läti kohta, sest oleme ju meiegi viimase aastatuhande jooksul enamiku aega asunud saksa poliitilises ja kultuurilises mõjusfääris.

Iseisvuse ja autonoomia aastad

Hiina keisririigi mõjusfääri sattus Tiibet 13. sajandi keskel. Seda aga mitte kummagi poole enda initsiatiivil, vaid tänu mongolitele, kes vallutasid mõlemad. Mongolitest Yuani dünastia keisrite ning tiibeti mõjukaima, sakja koolkonna pealaamade vahel sõlmiti patrooni-õpetaja leping, mille järgi keisri süseräniteet laienes ka suurele osale Tiibetist; keiser omakorda tunnistas aga sakja-laamade vaimulikku autoriteeti. Seega oli tegemist omamoodi vasallsõltuvusega; Tiibeti valitsemisse mongolite Hiina tegelikult eriti ei sekkunud.

Pärast mongolite võimu kukutamist 14. sajandi lõpus Hiinas võimule tulnud Mingi dünastia keisrid Tiibetist huvitatud ei olnud ja umbes 300 aastat oli Tiibet sisuliselt iseseisev.

Olukord muutus Qingi dünastia võimuletulekuga Hiinas 17. sajandi keskel. Qingi valitsejad olid mandžud, kelle religiooniks oli tiibeti budism. Seda ära kasutades sõlmisid ka mandžu keisrid selleks ajaks kogu Tiibeti üle poliitilise võimu kehtestanud geluk-koolkonna peavaimulike dalai-laamadega sarnase patrooni-õpetaja lepingu.

Kuid mandžud ei piirdunud sellega, vaid saatsid Lhasasse ka asevalitseja ja paigutasid Tiibetisse sõjaväegarnisone. Ajuti puhkenud hiinlastevastaseid ülestõuse suruti veriselt maha. Siiski jäi Tiibet, küll Qingi keisririigi osana, autonoomseks ja Tiibeti elukorraldust mandžud ei muutnud.

Qingi dünastia langemise ja Hiina Vabariigi kehtestamisega 1911.–1912. aastal luges dalai-laama valitsus oma lepingu keisriga lõppenuks (keisrit ju enam ei olnud) ning kuulutas Tiibeti iseseisvaks. Hiina Vabariik iseseisvat Tiibetit küll ei tunnustanud (seda ei teinud ka ülejäänud maailm), kuid siseprobleemide ja hiljem Jaapani kallaletungi käes vappuv Hiina Vabariik ei suutnud Tiibeti suunal midagi ette võtta, seega kestis Tiibeti de facto iseseisvus kuni 1949. aastani, mil Hiina kodusõja tulemusel võimule tulnud kommunistid Mao Zedongiga eesotsas kuulutasid 1. oktoobril välja Hiina Rahvavabariigi.

Veriseim poolsajand

Tiibeti “vabastamine” oli kommunistide üks pakilisemaid tegemisi pärast võimuletulekut. “Vabastamine” viidi läbi järgmise aasta jooksul ja tiibeti rahvale algas kogu tema ajaloo kannatusterohkeim periood. Tiibeti “vabastamise” operatsiooni eest vastutaja ning ka selle tegelik läbiviija oli ei keegi muu kui 1970. aastate lõpus liberaalse majanduspoliitika algatajana maailma imetlusobjektiks saanud Deng Xiaoping. Kommunistid kehtestasid oma võimu jõhkra vägivallaga, millele tiibetlased vastasid hajutatud vastuhakkudega. 1959. aasta märtsis puhkes Lhasas ülestõus, mis levis kiiresti üle kogu Tiibeti ja “vabastajate” poolt loomulikult veriselt maha suruti. Ida-Tiibetis jätkus relvastatud partisanivõitlus ometi kuni 1970. aastate alguseni.

1959. aasta ülestõusu puhkedes tegi dalai-laama otsuse põgeneda Indiasse. Muidu oleks ta ilmselt arreteeritud, nagu juhtus tähtsuselt teise vaimuliku aukandja pantšen-laamaga. Koos dalai-laamaga põgenes Tiibetist peaaegu kogu kõrgem vaimulikkond ning palju lihtsaid tiibetlasi, kokku hinnatakse pagulastiibetlaste hulka umbes 100 000-le. India valitsus, mis keeldus küll Tiibetit toetamast, andis ometi dalai-laamale pagulase staatuse ning eraldas tiibetlastele maid ja raha oma kolooniate rajamiseks.

Loe veel

Tiibetis algas aga see, mida dalai-laama täna nimetab kultuurigenotsiidiks, mille õigem nimetus oleks aga etnotsiid — tiibeti rahva järjekindel ja organiseeritud tasalülitamine ja hävitamine. Kõik mittehiinalik ja mittekommunistlik kuulutati igandiks, mis segab sotsialistlikku ülesehitustööd, seega hävitamisele kuuluvaks. Eelkõige sattus löögi alla tiibeti budism, mis oli sajandeid olnud tiibeti kultuuri ja tiibetlaste elukorralduse ning rahvusliku iseloomu aluseks. Kloostreid hävitati, munki ja nunni sunniti väevõimuga ilmalikuks ja omavahel abielluma.

Tiibetlaste traditsiooniline elukorraldus pöörati pea peale. Eriti jõhkralt hävitati tiibeti kultuuri kurikuulsal “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni” kümnendil 1960–1970. Genotsiidi ja etnotsiidi tiibetlastest ohvrite arvuks poolsajandi jooksul on pakutud 1–1,5 miljonit inimest. See on väga suur arv isegi arvestamata seda, et tiibetlaste koguarv ei ületa 6 miljonit.

Reformiajastu uued kannatused

Kuid tiibetlaste vastuhakk ja verised repressioonid ei katkenud ka “uute tuulte” algusega Pekingis. Kui Hiinas RV-s läks lahti reformipoliitika, mis on kahtlemata muutnud tundmatuseni Hiina ühiskonda — kuid mitte juhtkonda ega selle poliitikat –, tabas see Tiibetit paradoksaalsel moel veelgi valusamalt kui sellele eelnenud kultuurirevolutsioon. Industrialiseerimine tõi kaasa tiibetlaste traditsioonilise elukorralduse ja elukeskkonna veelgi suurema lõhkumise. Ja mis põhiline — sadade tuhandete, tänaseks juba miljonite hiinlaste asustamise Tiibetisse.

Kusjuures hiinlastele anti igal alal eelisõigused, mis surusid tiibetlased oma kodumaal veelgi enam teisejärgulise elanikkonna staatusesse. Sellele lisandus haridusreform, mis kehtestas hiina keele õppekeeleks kõigil tasanditel peale algkooli. Seega ei ole tiibetlastel võimalik oma kodumaal saada emakeelset haridust. Väike osa budistlikke kloostreid küll taastati, kuid neist said ühelt poolt pelgad turismiobjektid, teiselt poolt vaimulikkonna tõhusa kontrolli all hoidmise asutused.

Loomulikult on Pekingi kommunistlike valitsejate selline poliitika meelestanud tiibetlasi teravalt hiinlaste vastu. Ja seda on nad ka välja näidanud. Suured rahutused puhkesid 1989. aasta märtsis, 1959. aasta ülestõusu 30. aastapäeval. Tiibetlaste väljaastumised suruti ka toona jõhkralt maha ja need lõppesid kümnete tapetute ja tuhandete vangistatutega. Toonaste rahutuste mahasuruja oli praegune HRV riigipea ja parteijuht, siis Tiibeti Autonoomse Regiooni parteijuht Hu Jintao. Väiksemaid väljaastumisi on olnud ka hiljem.

Hiina rakendab jõhkrat jõudu

Tänavu algasid munkade meeleavaldused Lhasas taas 10. märtsil, mainitud ülestõusu aastapäeval. Kui tänavale rahumeelselt meelt avaldama tulnud munki tulid laiali ajama märulipolitseinikud, oli see nagu tiku heitmine bensiinivaati. Aastaid kestnud vimm vallandus hiinlastevastastes pogrommides, nii palju, kui napi teabe põhjal, mis Lhasast on tulnud, võib otsustada.

Hiina valitsus asus talle tüüpiliselt rahva väljaastumisi jõuga maha suruma, tuues linna tuhandeid sõdureid ja sulgedes Lhasa välismaailmale täielikult. Ohvrite täpset arvu ei teata, räägitakse 80-st, kuid ka enam kui sajast hukkunust. Jällegi tüüpiliselt asus propaganda süüdistama “dalai klikki”, kes olevat kõik selle organiseerinud tulevate Pekingi olümpiamängude ruineerimiseks. Dalai-laama avaldusi, mis kutsuvad mõlemaid pooli vägivallast hoiduma ja Pekingi valitsust läbirääkimistele tiibetlastega, oleme kõik pressi vahendusel lugenud.

Tähendusrikkam on aga see, et rahutused ei piirdunud ainult pealinna Lhasaga, vaid levisid kiiresti kümnetesse linnadesse tiibetlastega asustatud aladel, st ajaloolise Tiibeti neis osades, mis on Tiibeti küljest ära lõigatud ja kuuluvad Hiina provintside Qinghai, Sichuani, Gansu ja Yunnani koosseisu. Ka sealt on laekunud teateid politsei ja sõjaväe jõhkra vägivalla kohta meeleavaldajate suhtes.

See näitab ilmselgelt, et rahutuste organiseerijaks ei olnud mõned kuritegelikud grupid Lhasas, nagu väidab Hiina propaganda, vaid need väljendasid tiibeti rahva üldist meelestatust Hiina kommunistlike võimude poliitika suhtes. Kas Pekingi valitsejad sellest õppust võtavad? Arvestades varasemaid kogemusi — vaevalt. On näha, et olümpiamängude närvilises ootuses püütakse probleeme pigem jõuga maha suruda, et päästa maailmale oma nägu. Aga tulemus näib olevat vastupidine. Olümpiamängude tulekut Pekingis enam siiski ilmselt miski ei peata, kahjuks vist ka mitte Tiibeti hävitamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare